Udukunst ja fabrikaat-elu

Õnnestunud läbirääkimised, kõik säravad koosolekulaua taga. Suur teleseebifirmaboss räägib: "Meil on nii hea meel, et te meid oma kanalisse kutsusite. On suur au olla osaks sellises innovatiivses ja julges noorteprojektis! Loomulikult bla-bla-bla variatsioonirikkus! bla-bla särate kõikidel teemadel! blaa..." Pisikese alternatiiv-kanali esindajad punastasid kuldses udus. Mina jälgisin kõike kaugemalt, uksepiidale toetudes. "Ainult üks asi veel.. " ja nüüd ta kirjeldas, kuidas igasugune värv, veidrus, omanäolisus settib kuidagi kanalitest välja, alati, kui nemad liituvad ning asendub tülpinud ja ettevaatliku keskpärasusega. "Lihtsalt juhtub nii, millegipärast." Ja kehitas õlgu - juhtub, neil pole sellest muidugi midagi. Teine osapool oli nüüd täiesti tumm ja tühja pilguga. Sekretärineiud-gruupid, kes siiani vaevu hoidsid ennast tagasi.. ilmselt enam ei suutnud ning lähim neist kargas kui magnetist bossile külge kinni. "She kissed me. I'd been in love with her for years.. and she kissed me, for the very first time. What should've I... What could've I done!?" Aga see oli flashback, mälestus kusagilt täiesti mujalt. Muigasin natukene elu iroonia üle ning läksin midagi neile lauale viima. Ja möödaminnes, märkamatult võtsin kaasa tolle sekretäri mobiiltelefoni. Sammusin nüüd joones oma tuppa, viskasin voodile ja hakkasin uurima. Parajasti tuli sõnumeid, ilmselt kõrvalgruupidelt, stiilis "No, you just didn't...!!!". Kahlasin vanemates sõnumites, aga ei leidnud veel midagi piisavalt huvitavat, kui järsku telefon deklareeris, et "see ei ole sinu telefon, pane käest ära/anna tagasi". Üritasin teda summutada, lootes ,et see teise ruumi ei kosta. Lõpuks andsin talle kolaka ja ta jäi vait. Läksin täiesti tähelepandamatult tagasi koosolekulaua juurde. Paarike oli nüüd juba vaat et laua all. Madle sahistas paberitega see-on-nii-naeruväärne-et-ma-ei-usu-seda-näoga. Panin vaikselt telefoni lauale tagasi (keegi ei teinud üldsegi teist nägu) ja liikusin kööki. Nüüd hakkas toast kostma valjult "see ei ole sinu telefon..." ja kõik jäi vaikseks. Mu telefon hakkas helisema. Marion Bosche* (nimi läks veel edasi, aga ei mahtunud ekraanile ära ning selle asemel oli lihtsalt kolm punkti). Tema. Kurat! Ilmselt jäi mu number kuidagi tema telefoni. Õh.. panna ära või lasta heliseda?? Panin ära. Ja kohe helistati uuesti. Panin jälle kõne kinni. Ja jälle. Ja jälle ja jälle ja...

Üritasin jälle minna kaugele turule. Kui ma lõpuks jõudsin (interneti abiga) järeldusele, et tasuta bussi lugu on täielik fabrikaat ja et muud bussid lähevad valedel aegadel, oli juba kergelt liiga hilja ning ma astusin sisse esimesse kirjusse poodi ja ostsin ühe totaka punase kleidi.

Vahepeal oli kunstimuuseumis plaaditurg ja ma ostsin jälle neid toredaid musti kettaid. Õnneks olla mul legendi kohaselt kodus ka plaadikeerutaja, niiet võib.

Loen sellist raamatut nagu The Idler: Smash the system. The Idler on tegelikult ajakiri ja see on 42. number, aga ta on paks ja köidet nagu raamat. Essays on the Art of Living, kirjanikeks kari anarhiste ja mõtlevaid inimesi. Mõtlemapanemiseks, aga üldiselt arvab,et elu peaks olema lihtsam ja lõbusam. Eat, drink and be merry!

Praegu käib telekast Paani labürint. Ja mulle ei meeldi see silmadega tüüp. Aga ikka vaatan, muidugi ;)

Leidsin lemmik-kohviku, jazzkohvik MelloMello. Tegelikult otsustasin juba varem, et see mu lemmik on (ju siis on vaja). Aga täna käisin seal esimest korda. Ta on nagu vanalinnakohvikud, aga suvalisem oma vabatahtlikkuses ja lõhnab lagedamalt (nagu teatud keldribaar kui ta veel tühi on). Ta paistab igati tore ja ma mõtlen, et lähen kohe teinekordki.

Kahlasin internetis ja muu seas leidsin hulga toredaid koogiretsepte. Niiet nüüd ei ole midagi -
tuleb hakata külas käima! :D


* Mulle meeldib, kui unes päris nimed on. Eriti kui nad meelde ka jäävad ;)