Punane valges

Värvisin juukseid sinise..maks. Rohelise osas olen juba alla andnud, lilla ja punane on liiga lihtne ja ülejäänud värvid utoopia (sest et ma eelnevalt helenduda ei taha). Tegelikult saavad ju kõik muidugi aru, et ma tahan lihtsalt Kadi moodi olla.
Ma ütlesin Kadile: "Tead. Ma olen abielus," ja ta ei tahtnud üldse uskuda. Väga üksikud teadsid seda, aga ma olin, juba väga ammu. Mingi vanamehega teiselt poolt Eestit. Ma olin teda mõned korrad näinud ainult - nõnda teel ja koogil käinud. Aga me olime abielus. Väga veider tunne, huvitav. Tegelikult ju täiesti võõrad inimesed, aga ometi midagi nagu seoks. Saladus ja keelatus, justkui, tegid muidugi asja põnevamaks. Ta oli nagu ristiisa kusagil kaugel, aga võrdsem, rohkem oma. Tema on minu ja mina tema, nagu turvavõrk, kui sa kukud siis keegi püüab su kinni.

Mul on nüüd selline telefon, millele saab ilusasti helistada, kui enda elu liiga igav või liiga põnev on, või kui tarvis poolt muret või topeltrõõmu jne. Ta hingab üle interneti ja maksab sama palju, kui ükskõik millisele tavalisele Eesti lauatelefonile helistamine. Ma ei taha toda nummerit kusagile riputada, aga ta on ringlemas, niiet küsi kõrvalseisjalt, või mult eneselt, kui on julgust :)

Ja moosi keetsin, ploomi ja põldmarja, pisikese punase purgikese. Mulle meeldib koguda mustadeks päevadeks. Ja valgeteks öödeks.