Traditional Cult for a New Order

Ma hakkasin mõtlema, et kui muudkui kogu aeg vatti saab... Elu ongi vatt. Vatt on ju pehme ja mõnus ja kasvab puu otsas. Millegipärast ei tohiks teda nagu saada. Mul on kodus kapis vatti. Kapi-vatt. Aga meil oli elus vatti ka oksaga! Või noh surnud küll pigem.. Igatahes laiba-kujul siis vähemasti.

Ma vaatasin eelmise suve pilte. Ja juunis oli mul igatahes rohkem jopet kui praegu. Suvi on peaaegu käega katsutav järsku. Midagi on küll puudu veel. Siin ongi suvi äkki teistmoodi. Inglismaal üleüldse lõhnab teisiti muide - selline imelik magus seebi-lõhn. (Küllap Eestis on mingi omamoodi lõhn, aga ma ei ole veel nii kaua ära olnud, et ma võiks aru saada. Aga Itaalias Alpide vahel, kusjuures mägede peale silm ka ei pilkunud, oli täpselt samamoodi. Muru oli täpselt samasugune nagu koduõuel ja see oli nii naljakas. Aga Jeruusalemm on kõige veidramalt teistmoodi. Maastik on nii müstiliselt erinev. Ja lõhnab täiesti teist moodi.) Tegelikult.. ega siin pole troopika - talvel ei lähe külmaks, aga suvel ei lähe soojaks ka - mereline värk. Aga sellegipoolest võin ma jope peaaegu kappi ära panna ;) Ja siis teisel pool toru kirjeldab ema värvikalt, kuidas ta vööni lumme vajub Laulasmaal.

Tähtajad on möödas. Essee (Death essay) sai võrdlemisi valutult paberitele (ei mingeid magamata öid) ja ettekanne möödus ilusasti valulikult (kuidas siis muidu?). Teine essee tuleb vaikselt kokku tõmmata ja ära anda, aga tal pole suuremat tähtaega. Niiet nüüd on jälle aega. Vatt on kõik saadud ja kapis ja laua all.

Ma tulen järgmine nädal koju. Mul on siin kuskil need kuupäevad ka...
...

Nii. Reedel 26. märts tulen ja juba kell kaheksa (õhtul) olen Tallinnas. Kusjuures vahepeal töllerdan Riias kolm-neli tundi ringi, vaatan linna. (Oleks võinud kauemgi, aga näe tulid siuksed piletid.) Tagasi sõidan 16. aprill hommiku poole ööd. Võite ilusasti kirja panna ja teadmiseks võtta.

Et oleks põnev ka: nägin unes, et sõitsime Kristi ja Lauraga ühte mereäärsesse kohvikusse. Sees me ei käinudki vist - võibolla lihtsalt vaatasin ära, kus ta asub. Ilusake oli teine küll. Ettepanek oli tegelikult minu tehtud, aga kohvik oli nende oma. Nad pidid siia (ja vanasti käisid kohe tihti - traditsioon) Ingridiga tulema. Aga ta oli, mulle tundus, hoopis pulmareisil parajasti, või midagi väga sinna kanti. Pakkusin, et noh, siin võiks nad ju lõunapausidel käia. Aga Laura arvas siiski, et ikkagi tund aega juba sõit, ja hästi nagu ei kipu õnnestuma.