Ma ei ole veel kõiki pildile püüdnud, aga siin on veel mõned. Nad pandi seinale eelmine aasta, kui biennaal ja kultuuriaasta korraga olid.
Meil (neli mõttetut kaabakat) olid need kaks kirstu, mida me kogu aeg kippusime maha unustama igale poole. (Seal oli rahvast sees ka, me pidime need kusagile kellegile viima.) Sõitsime laevaga ja laamendasime baaris (kirstud muu pahnaga seina najal). Ja kui laev sadamasse jõudis, siis nad jätsid ikka kirstud maha! Mina olin veel laevas, istusin alles, ei viitsinud rahvasummas rabeleda. No, nad tulid muidugi varsti tagasi, asjade järele (millegipärast õnnestub kõik niivõrd totaalselt meelest lasta). Kuhjasid oma pahna sülle ja hüüdsid, et ma ka nüüd tuleks, laev on juba tühi. Hakkasin siis asju kokku panema, laeva kõlarid juba pasundasid, et viimane kutse ja laev hakkab ära sõitma. Ma pean ka ikka viimasele minutile jätma kõik! Toppisin nii palju asju kui võimalik kotti, taskutesse ja kätte ning jooksin õue poole. Laev juba hakkaski sõitma, niiet viimase meetrikese-paar pidin oma sületäiega hüppama. Nemad seisid sadamas, vehkisid kätega ja lõugasid. Kaugemal seisis üks lahtine pitsaauto. Kõik vinnasid oma pahna sülle ja istusid sisse. "Kust te selle veel saite?" "Ah, siin lähedal oli üks pitsabaar..," muiates. Muigasin samamoodi vastu. Tagaistujad vinnasid kirstud sülle ning ma veeresime sadamast eemale.
Ma mõtlesin, et ärkan üles, et poolakale head teed öelda. Kuulsin, kuidas ta juba ammu toast tuppa käis ja asjadega kolistas. Üks hetk siis ajasingi end istukile. Ainult selleks, et kuulda ukseklõpsu -ja vaikust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar