Lauretta lüümikupalagan

Tulevik, ja kirik oli edasi liikunud. Mingis suunas. Mees kirikust püüdis nõidasid (ja muid "kergemate kommetega" tüüpe). Üks oli praegugi nurgas, kinniseotud ja oimetu, tema tillukeses hallis kontor-korteris. Mees tahtis tegelikult aidata, aga naine rabeles ja oli paanikas, ei saanud aru. Ta oli üleni väga valge ja tal oli hele kõrge soeng ning hakkas nüüd vaikselt liigutama ja ärkama. "On kõik korras? Ära muretse - see on kontorihoone, siin ei ole öösel kedagi." Valge nõid ei usaldanud, aga oli natuke kahevahel, sest "õige mees" oleks ta kohe maha löönud, mitte kaasa võtnud. Nüüd kostis väljast kolinat ning uks murti lahti. "Noo tere!" - vahest on kohe näost näha, et paha mees. Ta vaatas meest ja nõida ning irvitas teadja näoga: "Ahaa, võtad nad vangi, et hiljem oma lõbuks piinata, jah?" Ning astus siis kilavil silmil akna suunas taganeva mehe poole.
Päike paistis ja me astusime mööda munakiviteed. Rääkisin parasjagu, mis ma unes nägin. "Nõiad.. ja eile olid selgeltnägijad ja siis veel mingid targad..," kommenteeris keegi. Läksime kõik koos alla, mööda üht vanalinna tänavat (mida küll päriselt pole olemas, aga tundus nagu Laia tänava pikendus). Rääkisime-mõtlesime mingist jalgratta ja auto hübriidist ning terve tee (sealt alates) sõitsin-libistasin ma allamäge laste-autotoolis. Vahepeal olid mõned trepiastmed ka, siis ma hüppasin püsti ja jooksin. Ükskord peaaegu vastu uhket läikivat autot, aga sain üsna napilt enne kõrvale põigatud. Auto-omanik naine oli näost kaame ja karjus, et ma vaataks ka, kuhu ma torman. Jõudsime kohale ja läksime kitsast treppi mööda keldrikorrusele. Vanaema otsis kangesti seepi, mul oli ka üks kotis, aga keldris olid kraanikausid ja muud vahendid olemas. Ning üks näitus magedate luuletustega (kuulsa autori poolt küll). Ma jäin seda vaatama, kui teised läksid juba üritusele edasi.
Ireni kodus oli pulm ja minu omas samuti - niiet me ei saanud koju minna. Mul oli küll vanaema ka seal, seega siiski sugulaste värk. Aga ikka ei läinud. Ireni korter oli lausa välja üüritud. Tolgendasime õues, maja ees, kuni lõpuks ikkagi sisse läksime. Parasjagu polnud veel eriti kedagi. Lagedest rippusid igamaised õhku täis kardinad ja maas olid kirjud padjad. Sättisime end nendele vaikselt ühte nurka istuma. Rahvas kogunes varsti tuppa, nad istusid rätsepistes patjadele ja laulsid ühe kuju ees. See oli nagu test - üks tüdruk astus ette, hoides käes veidrat pulka. Pulgast uhkas õhku ning küljel laperdav bambuseriba lõhkus laulu. Suunasin tolle kõrre kuju poole ning proovisin ta tasakaalu saada. Juba peaaegu oli... ja siis lükkas tuul ta jälle kõrvale. Aga läks muudkui paremaks. Kui tuul suunata otse kuju poole ja bambuseriba oli kindlas asendis, tekitas ta kena häält, mis astus ümbritsevasse laulu justkui valatult. (Tol hetkel me polnudki enam hämaras toas vaid laias metsas-džunglis.) See kõik oli väga püha ning too, kes oskas pulka käsitleda, peaaegu jumal.
Üleüldse oli kõik väga kevadine, päike paistis... Olin maal, või tahtsin seal olla, või tuletas ilus ilm mulle lihtsalt meelde muru jalge all ja võililli..? Tänavatel hüppasid väikesed kummist jänesed (muid mänguloomi oli ka). Nad olid väga toredad. Nende suured kõrvad olid selja küljes kinni ja ma näitasin Adrianile, kuidas kõrvadest võttes saab jänese kätte ja sülle. Ta ütles, et ta teab küll, aga ikka oli tore. Mulle ka meeldis.