Sugar and Despair

Kõrge ja moodne, põhiliselt akna-kaasist koosnev maja. Ma mõtlesin või ütlesin, et sellises majas võiks elada küll. Ja siis me läksimegi korterit vaatama. Või Maarjale külla. Kõrgele-kõrgele korrusele... Jalutasime toas ja siis seisime suure rõdu peal ja vaatasime päikeselise linna üle. Näitasin poolakale sillerdava kaljuse merelahe poole, kus kolm suurt püramiidi olid põlvini vees, lisaks muule värvilisele värgile. Ilus vaade oli. Ainult, et ma kartsin kõrgust, klammerdusin närviliselt rõduukse külge ega julgenud kaugemale astuda või allapoole vaadata. Viimaks pööras teine ümber, tuli ära ning me ütlesime head-aega ja läksime trepist alla tänavale tagasi. Jalutasime majast eemale ning kõõritasime siis üles rõdu poole, kus Juta lehvitaski meile järele. Seisime ja lehvitasime vastu, päike paistis. Juta pööras korraks ja võttis siis välja suure valgest paberist volditud jänese ja lehvitas meie poole. "Ahsoo, näe. Ma jätsin oma jänese üles," peab vist järele minema... Seejärel tulid Jaanika ja väga oranž Madle ka rõdule lehvitama. Ju nad tulid liftiga üles samal ajal, kui meie trepist alla läksime. "Ma Madlele ju ei öelnudki, et ma Tallinna tulen. Tartuga on see hea lugu, et ta on nii üsna lähedal - kaks tundi ja kohal," seletasin Luizele, "mul said loengud läbi ja polnud muud teha niiet..." Kissitasime veel rõdu poole. Jätsin siis Luize alla ootama ja läksin ise üles jänesele järgi. Korteris oli nüüd päris palju inimesi. Madle ja Jaanika ja Erik olid suurtesse pehmetesse rätikutesse mässitud - nad olla päevitamas käinud. "Erik võõrastab meid," ütles Madle ja Erik peitis ennast tugitooli sisse. Kuskilt ma sain veel kõrge kollase mahlaklaasi, millele keegi tahtis peale astuda (aga ei astunud). Ja siis osutasid nad läbi klaas-seinte silmapiiri poole ja ütlesid, et torm on tulekul. Ma vaatasin ka, kuigi ei näinud päriselt. Aga taevas olla tumedam ja see tähendab tormi. Vaatasin kergelt tumeneva silmapiiri poole ja vedasin kulmu kortsu.

Ja siis ma ärkasin üles. See uni siin kõlab küll jälle selline, mida võib unenäo-raamatust otsida ja seletada ja palju udujuttu ajada. (Mis on muidugi tore, kuni keegi päris päriselt seda ei usu.) Kõik ei jää kunagi päris meelde ja vahel tuleb narratiivi esitamiseks detaile lisada ja juppe kombineerida. Jutt on juba omaette teos - tõlgendus ning päriselt kirjeldada midagi, mis kirjakeelde ei mahu, ei saagi. Ei peagi muidugi ja ei olegi vaja. Ja nimed vahetuvad sihilikult, sest et inimesed vahetuvad või ei olegi kindlad olnud - millegipärast see unes ei sega üldse.

Mul oli kana, pehme ja pruuni-säbruline. Teoreetiliselt oleks me pidanud ta ära sööma, aga ta oli armas, niiet jäi alles. Ja kanal oli hiiigelsuur pannkook. Aga vot seda pannkooki tahtsime me küll süüa! Kana muidugi oli vastu. Niisiis, me võtsime koogi ja tegime kaheks - eraldasime kaks kihti justkui, niiet nüüd oli kaks õhukest, aga niisama suurt. Ja meie olime rõemsad ning kana oli õnnelik ja mässis end mõnusasti oma pannkoogi sisse.

Hommikul käisin stop-motion animation lühikesel loengukesel kõrval-muuseumis, päiksekeselise ilmaga. Tore jalutuskäik enne hommikusööki. Ainult et kole tuuline on jälle - raske sirgelt käia. Ning nüüd varsti lähen Marta näituse avamisele kõrval-linna. Mul on aknalaua peal vaasis oksad-raod, mis vaikselt lehti välja pungitavad.