Oma oma

Tellitud raamat tuli postkasti seest ja puges paberist välja. Tema peale oli hulgaliselt tugevasti liimitud kleepse pandud ning ma kulutasin suurema osa hommikust, et neid erisugu vahenditega maha pesta ja kraapida (lõppeks võitis vist nõudepesuvahend). Minu arust on meeletult inetu kleepse raamatu külge panna - kusjuures hoopis koledam veel on hinnad ja sildid kaane külge trükkida (mida siin veel rohkem armastatakse) - niiet, kui on ikka vaja, siis vähemasti hoolitseda, et liim ka lahti tuleks hiljem.
Ja mulle ei meeldi üldse, kui raamatu sisse kirjutatakse. Isegi kui on raamatukogu raamat (sest et siis ei ole ju enda oma rikutud) ja õpik või kui märkmed ridade vahel on kasulikud või vaimukad (mida on vahest tore lugeda). Allajoonitud lõigud, ristikesed ja noolekesed, neoon-markeri või pastaka, pliiatsiga... Kui teerõngad ja moosiplekid raamatus justkui näitavad, et teda ikkagi armastati ja igas olukorras loeti, siis raamatusse kirjutamine ütleb, et teda ei austata. Hoopis teine asi on pühendus muidugi, mis - kui juba raamat kinkida - on ilus asi (kuigi mu enda käsi tõrgub kergelt ka sinna kirjet jätmast). Samas mulle ei meeldi osta - antikvariaadist näiteks - raamatut, millele on pühendus juba jäetud. Ju on tunne, nagu too oleks võõras. Ning eks alati ole kena jätta ka vabadus edasi kinkida (viisakus ei puutu asjasse), kui ikka ei meeldi või loen, aga ei taha suurt raamatukogu koju.
Kolmas legend on alati põletamine, või et kas neid tohib põrandale panna ja jätta. Ja sõna võim ja kõik see tohuvabohu ja müstika. Ja et ei tohi kaane järgi otsustada (see vanasõna ometi ei 'räägi' raamatutest ainult/tegelikult). Ju neis siis midagi on tähtsat. Üleüldiselt, ma mõtlen, et kuni ära ei lõhu, hoiad pastaka eemal ja päris vorstiviilu järjehoidjaks ei pane, on temaga

kõik hästi.