Port Sunlight

Kuidas Miranda July ütles, et võta tänaval, bussipeatuses, bussis (..) võõral inimesel käest kinni, sõnagi ütlemata. Hoia, hoia ning siis lase lahti ja jaluta edasi, silma vaatamata ja sõnadeta. Ja siis võibolla sa kohtud temaga veel kunagi ja ise ei teagi, või on mõni su sõber temaga sõber.. Vaevalt, et too käest-kinni-hoidmine üldse kunagi jutuks tuleb. Aga ikkagi, või seda enam, hoopis.
Ja siis, kuidas keegi teine küsis, kas ma julgeksin näiteks vihma käes ja valgusfoori taga seistes, võõrale inimesele varju alla astuda - küsimata, kontakti otsimata, otsa vaatamata. Ja siis edasi jalutada, kui tuli jälle roheliseks läheb. Ma pakkusin, et vist küll - kuigi ma ei ole nii teinud ja ise vihmavarju all seistes mõtlen, et miks nad ei tule. Ta käskis meelde jätta, järgmiseks korraks.
Ning jalutasin mööda keraamika- ja pudi-padi-poest, mille suurte akende taga oli onu, kes loopis kummi-palli üle kõrgete laetalade ning jooksis siis klaaslaudade vahelt ja püüdis ta kinni. Heitis süüdlasliku pilgu läbi akna ka minu suunas. Vastasin, muigasin ning jalutasin edasi.

Pisiasjade üle-romantiseerimine.
Port Sunlight - peatus teel Chesterisse.