Selliseks muutuvad 28-kilose (odava) kohvri (seega ebakvaliteetsed) rattad, kui nendega kärutada bussijaamast ühikasse. Mida eraldab linnulennult 5 kilodega meetrit. Kui ei tea aadressi ja kasutuses on vaid tilluke kesklinna turistikaart (bussijaamast pätsatud). Ma lõpuks (kui mind Eesti ja telefoni kaudu juhatati) kordamööda vaarusin kümme meetrikest ja siis lõõtsutasin minuti kohvri otsas. Mul on tunne, et ma ei taha enam kunagi käia...
Õnneks tutvusin bussiteenustega juba hommikul. Magasin raamatukogu-tutvustuse sellegipoolest maha. Kõik plaanid ja ajakavad jätsin ka kodumaale. Tagasi ikkagi jalutasin. Rohkem ei taha. Sööma jõudsin alles peale seitset - söömine lõppeb ametlikult muide pool seitse ;) Tänu sellele jäin maja koosolekust ka ilma. Ja muidugi järgmise päeva koosolekust samuti. Ma pean ütlema, et sellise asjadekäiguga ületasin ma isegi ennast!
Täna nägin esmakordselt kella viiest toidujärjekorda kogemata. Ja veendusin, et enne kõige varem poolt seitset polegi mõtet sööklasse nina pista :)
Ja ma ei teinud esimese kümne asja hulgas teed. Mis oli väga halb otsus! Aga ma teen nüid kaotatud aega tasa ilusasti. Minu tuba on muideks köögi kõrval... ;)
Kui ma postpontori üles leian hakkan kirju-kaarte levitama. Kui pakub huvi, siis võite mind oma aadressiga tülitada (kes veel pole seda teinud). Või minu oma küsida?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar