Tähine taevas

Täna nägin unes: et olin juba Inglismaale läinud. Aga ikke olid kõik tuttavad tegelased kohal.
Ülikooli ees rääkisime Ireniga, kes ütles, et ta armus ära ja tahab nüüd kooli pooleli jätta. Me ütlesime, et see on tobe ja mingi mõttetu tantsutüdruku (Iren oli vahelduva eduga nii tema ise, mingi mees kui ka mina) pärast ei ole vaja oma elu ära rikkuda. Ta viskas, et teda ei huvita ja marssis minema. Talle sammus ette üks kuulus eestlane ja küsis: "Miks sa nii teed? Sa elad praegu minu unistust." Iren/mina jäi nüüd kahe vahele. Ja mina jalutasin minema.
Vaatasin kooli fuajees netist oma tunniplaani ja läksin siis klassi. Õpetaja oli lõbus ja tore. Tuli meelde, et vihikud ja õpikud olin ikkagi koju unustanud. Minu kõrval istus Kristi, kes kelkis, et tema tegi ikka kõik ülesanded kodus ära. Teatasin, et mina tegin ju ka. "Väljaarvatud need mõned..." parandas Kristi. "Nojah, väljarvatud need muidugi, mida ma ei viitsinud tõlkida", tuli mul meelde. Aga minu arvates need ei lugenud.
Hiljem olime mingis vanas majas ja kuidagi töiselt sinises. Tähelepanu keskpunktis oli Laura, kes seisis tähtsalt ja teatas, et ega ta tegelikult ei tulegi - ta ainult asendab. Liis pistis minu kõrval seisvale Tuulikale pihku ühe sinise paberikese ja pomises, et see on mingi selline sünnipäeva moodi asi. Ma lappasin oma kotis ja märkmikus ning igal pool olid sellised sinised paberid, aga ükski ei kutsunud mind Liisi sünnipäeva moodi asjale. "Hop-hop, hakkame minema!" hüüdis Iren ja ma märkasin, et kõik tüürivad juba uksest välja.
Hakkasin ka välja kiirustama, kui laua alt jäi üks mees mulle (omaarvates) armsalt otsa vaatama. "Kas sul on keegi, kelle süles nutta?" küsis ta. "Ei. Mina ei nuta." Pöördusin ning trügisin-koperdasin teistele järele.
Õhtupimeduses jalutasin kohalikus (veel vanemas) vanalinnas. Kärutasin ühe vankriga vales suunavööndis. Üksvahe aeti mind taga ja üks vana nõid pistis mulle kätte luua ja käskis sõita.
Kihutasin vabaduse ja tähise taeva poole.