Õhupallid, liblikad ja suvi

Lugesin, mida teha, kui sa kavatsed niikuinii eksami läbi kukkuda. Nad arvasid, et Bring balloons, blow them up, start throwing them around like they do before concerts start.
Väga pikk ja kohatu segadusehetk.
(Kuhu mahtus hulganisti mõtteid a la "see on sellepärast, et ma alati hiljaks jään" ja "aga kuhu siis pärast õhupallid kaovad...?" ja täisverelist ennekuulmatust.... ja te ju ikka saate aru, mille pärast?)

Nägi täna unes, et: Suvi oli. Selline nagu käib - päikese, hõreda küla ja metsa ja heinamaaga.
Jalutasin majakesest välja ja läksin lagendiku poole. Seal oli palju inimesi. Jäin ühe grupi kõrval korra seisma, kus mees (harv juhus, kus tegemist ei ole ei poisi ega onuga) - tundus, et kirikuõpetaja - vehkis kätega, näitas jõe poole ja seletas midagi. Jättis siis inimesed näidatut imetlema ja pöördus hoopis minu poole. "Siin oli kunagi lennuõnnetus," kiirgas ta. Otsustasin vahelduseks (ilus ilm ja puha) inimest mängida ja kenasti vestelda: "Ohoo, tõesti?" "Jah, 34 aastat tagasi, ma mäletan" "Te olite vist siis päris noor?" (ma ei tea, kas ma teietasin, aga sinatada on imelik) "Ei olnud. Kuue aastane" (Ahah. nojah siis) "Ma mäletan küll, sest mul oli siis facebook." Valjus ja siiras imestuses: "Mis, siis oli internet või?!?" ja tema poolt naerusuine segadus, "..ei olnud.." (kusagil raudselt oli...).
Nüüd kostis kõva mühin ja taevas paistis punakas. Ja midagi lendas meie poole.. Ahoi, komeet! Tuli suure tuisuga, aga maandus vaid väikse suitsusabaga lagendiku keskele - tekitades siiski elevust. Mõned läksid lähemale uurima - Ott oli näiteks seal hulgas. Ma käisin rahva vahel ringi ja otsisin, et kelle kõrvale ma võiksin seista. Tuttavaid oli küll, aga... mitte nii tuttavaid. Sander paistis kaugemalt. Võiks peaaegu, aga ta suhtles imeliku rahvaga parasjagu. Lõpuks siiski kellegi pundis seisin mõnda aega, aga tüütu oli. Läksin hoopis maja poole tagasi, ise mõeldes, et oleks võinud kaa komeeti uurima minna, siis oleks Otiga midagi rääkida olnud ja ma oleks võinud tema kõrval seista. (Isversusver, kas peab siis kellegi kõrval seisma niiväga??) Aga mis nüüd enam.
Läksin läbi mahajäetud lauda (meie oma!) ja nägin oma isa seal, kes teatas, et ta on niii laisk ja peab nüüd palju mineraalvett jooma. "Miks siis??" "No selline haigus on! Et jube isu tekib selle järele!" (Mäsasja?) Ta tegi mulle suure joonise ja seletas, et kuidas pea kaudu ja kõhu kaudu ja mis selle veega on... Ja kui ma nüüd ikka väga tühja näoga jõllitasin, siis prahvatas: "Loll oled või??" "Ah.. ei. Jajaa.." Andis alla ilmselt, ohkas ning hakkas minema ja hüüdis kellelegi väljaspool "Olgu. Peaks selle kaelkirjaku nüüd ära viima." Hüüdsin järgi: "Kas päriselt on kaelkirjak??" (sest ta oli juba varem midagi rääkinud, aga mina olin pigem nalja pähe seda võtnud) "No, päriselt jah!" "Oi! Oota, aga siis ma toon oma fotoka!" ja jooksin maja poole.
Palju värvilisi liblikaid lendas igal pool. Pugesin aknast tuppa ja võtsin voodi pealt aparaadi. Aga heitsin nüüd hoopis selili voodile ja suunasin kaamera aknale. Sest langev pärastlõuna-päike kumas läbi värvide liblikatiibadel. Neid oli aknale maandunud päris mitukümmend. Kuna aken jäi praokile, lendas ka tuppa liblikaid. Üks maandus mu käele. Kõdi oli. Varsti tuli teine. No väga uhke, aga hakka nüüd minema. Läks, aga tuli uus. Lükkasin teda näpuga, aga ta ei tahtnud liikuda. Mulle ei meeldi niimoodi... Tundsin järsku, kuidas üks õla taga kõdistas. Ja kargasin ehmatusega istukile. Ja ärkvele.

...
tulen siis kui lumi maas ja kui kevad algab taas...
ah, ja suvel ka muidugi :)

Puss och kram!!¤¤¤