Täna: Suur tudengiteöö ja terve vanalinn oli rahvast ja lärmi täis. Mingil mõistatuslikul põhjusel olin ka mina (ja ei-tea-kes-kõik-veel) seal. Luusisin suvalises lärmakas majas ja möödusin parajasti laudadest, kui nägin Kristit seal üksi istumas. Läksin tema juurde. Ta arvas, et tahaks midagi vist juua. Lajatasin lauale oma kassikruusi, mida ma juba mõnda aega olin käes lõngutanud (ja üldse igal pool kaasas tarin): "Näe, kruus! Ära ära kaota." Ja pöörasin korra ukse poole, kuna sealt keegi tuttav tuli. Samal ajal rabas Kristi laualt tassi ja pistis laua alla. Siis koputas mulle õlale ja ütles: "Oih, ära kadus!" Jajaaa, ma ei näinud üldse.. pöörasin tolle tuttavaga rääkima. Aga Kristi muudkui säras sa-ei-arva-iialgi-ära-kuhu-tass-tegelikult-kadus näoga ;)
Ja eile: Olime kõik Jutale külla uut kodu vaatama läinud. Elasid Sandriga, ma arvan, kusagil Prahas, Lõuna-Euroopas... Katusekorrusel, kusjuures katuselt avanes üle linna mustmiljonivaade ja päike hakkas ka loojuma... Läksime sisse tagasi. Köögis olid hästi suured aknad ja kõik oli üldse avar ja hästi kodune. "See oli kindlasti röögatult kallis?" pakkusin, kui ma Jutaga diivanile istusin. "Täiesti niisama anti!" Mhmhh, nojah, seda ma ootasingi. Jutal oli keskmise sõrme peal tilluke valge sulg, mida ta muudkui hoidis ja paitas. Veider, aga oluline (kuigi ma ei teadnud päriselt miks). Istusime natuke aega vait, kuni ma otsustasin, et ikkagi küsin: "Aga.. mida te siin tegema hakkate?" Sest nad olid justkui Sandri töö kaudu väga ootamatult ja seletamata ära kolinud. Juta tasandas nüüd häält: "Ma ei teagi, kas ma võin seda öelda... ja.. Ega ma täpselt isegi tea.." Istusime siis kõik lauda sööma. Saladused. Eks see natuke kahtlane tundu, aga... nad paistsid nii õnnelikud ja rahul...
:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar