Vaade elutoa aknastmanööverdasin autoga pimedas linnas, tahtsin ratastel minna, aga ei leidnud parkimiskohta ja viisin ta lõpuks ikkagi koju. Uimerdasin hämaras toas laisalt, kuni helistas Kadi ja ütles, et ma võiks nüüd tulema hakata. Üllataval kombel ma olingi tegelikult valmis, panen ainult jope selga ja ... mõtlesin, et jõuaks äkki veel ühe koogi ahju visata :D Mökerdasin siis tainast, mulle tundub, et kõigest kokku - aga ta oli nii ilus ja hea ja šokolaadine... Britta istus kausi kõrval näljase aga abivalmis pilguga, samas kui Erik tiirutas köögis, loopis asju põrandale, vingus ja kritiseeris. Mina siis vastu kärkisin, ähvardasin ja lõin. Aga et ma asjade sellise käiguga ilmselt üsna harjunud olen, siis see mind eriliselt ei kõigutanud, ma ei pannud õieti tähelegi. Kõik kohad olid tainast täis, kui ma sain sõnumi, Kristilt, kes avaldas lootust/arvamust, et ta mu tempot on õigesti hinnanud ning teatas, et tema viskas oma lillelise jaki nüüd selga ja hakkas tulema. Ma trampisin nüüd suurest nördimusest jalgu, et ma alati pean nii tegema (endale), Kadi ju juba ammu helistas... Ema rääkis üle laua, et ma pean vanaemaga veel enne kokku saama, et ma läheks siis Koidu peatusesse ja seal tänavast ja.. Mul pole ju aega!!! Kuidas kõik niimoodi kokku jookseb!? mõtlesin ja ei osanud enam. Mingil hetkel jõudsin siiski kohale. Klassiruumi-moodi, kusagil soojas kaltsuvaiba keldris, küünla valgustet, aga ometi valge, läbi klaasuste koridoris samuti leegilamp. Toimus miskine kursus, Kadi ja Kristi olid seal ja Iren, mulle tundub, ja veel mõned (tuttavad) inimesed. Sisse astus õpetaja(nna), selline nagu nad on (mingis/minu maailmas?) - noor, soe ja prillidega. Tal oli sünnipäev ja kõik läksid õnnitlema ja kallistama. Natuke totter, mulle tundub alati, sest ma/me ju õieti ei tunnegi teda. Läksin ka ette ja ootasin käed laiali, et saaks tolle kalliga siis ühele poole. Ma ulatusin talle kõigest nabani - ta vaatas mind ning arvas: "Kõiksugu koolid ja akadeemiad lõpetanud, aga ise nii pisike..." Jaa-jaa, hõõru jah nina alla (ja mis see sinu asi on), mõtlesin tigedalt. Kallistasime ja ma läksin teiste juurde tagasi. Kes olid kõik ilusasti minu pikkused, ja ma mõtlesin, et veider.
Jõulukaunistused on nüüd juba üle kuu aja ekraanil ja akendel (õnneks mitte igal) ning mul tahab jõulutunne tekkida (see on see, kui õues tuiskab, aga ülekütetud tubades on inimesed hõõgveinist õnnelikud).
Homme õhtul.
Ma arvan, et...
1 kommentaar:
see on nii kummaline kuidas see kommertsjõul minust see aasta mööda läheb (jumal tänatud :D ), ma ei näegi teda. aga võib-olla ma ei näe teda, sest teda ei ole :D
Nüüd meenuvad mulle töö juurest pätsatud jõulutuled... huvitav, kus need on?
Postita kommentaar