Mõnusalt koledates kohvikutes...

Ma tahtsin minna loengule-ettekandele kooli kunstimuuseumi. Tea and cakes provided - ma oleks ükskõik kuhu läinud. Pealegi oli see kreekast-roomast ja antiik on päris tore. Luurasin muuseumi esist, aga ei näinud kedagi sisenemas. See oli lõputööde hindeline ettekanne, mulle tundus, ja ma ei taht (jälle) olla ainuke tasuta-toidu-maniakk akadeemilisel üritusel (see on ütlemata silmatorkav). Astusin sellegipoolest sisse (nälg võidab alati). Koridorid paistsid hirmus tühjad.. jõlkusin aeglaselt saali poole (vahepeal näitusi kaedes), imestades, kas see äkki mõnel muul päeval ei ole, kuna mitte kedagi ei olnud (va. skulptuuride üle ilkuvad turvamehed ja keegi torssis tooli-tassija). Kui ma olin juba tüki aega venitanud, liikusin siiski saali ukse taha kuulatama. Ja tuli välja, et seal ikkagi loetaksegi midagi. (Kuna ma tean, et uks avaneb lavale, siis ei proovinud isegi hilineja olla. Pealegi süvenes oluliselt kahtlus, et seal on ainult hindajad ja hinnatavad, üldsegi mitte niisama kuulajad.) Saaliukse kõrval avanes üks uks pisikesse toakesse. Veendunud, et koridor on tühi ja vaikne, piilusin sisse ja leidsin... tee/kohvi toa! Kooki, ma märkasin, siiski ei olnud. Toakesse kostis valjult saalis toimuv. Kikitasin veel kõrvu.. ning asusin teed kallama - selleks ma ju tulingi. Poole kallamise pealt kostis koridoris samme. Paanika-paanika - lajatasin tassi lauale ja seisin (uksele piisavalt lähedale, et öelda muuseumikülastajana: ma lihtalt vaatasin korraks sisse; aga) vaateväljast välja. Sammud eemaldusid õnneks, aga ma sain aru, et ma ei saa siia jääda oma tassi tühjendama. Kallasin ta täis ning väljudes toakesest, sisenesin sama vaikselt kõrvaluksest - meeste wcsse (sest seal oli aken). Hommikune aeg, kedagi muuseumis ei liigu - vaevalt et keegi sinna tuleb. Ei tulnudki, istusin aeglaselt aknalaual (ilus suur aken oli) varastatud teega. Pärast poetasin tassi (ilus tass oli ka) tagasi tuppa, teiste vahele ja jalutasin muuseumist välja, nagu õige mees kunagi.

Ma mõtlen, et mul on igav, äkki ostaks mõne pilli. (See aasta pole mul isegi klaverile enam juurdepääsu.) Kõigepealt vaatasin neljakümne naelaseid (st. peaaegu 700 krooni) viiuleid (mis loomulikult ei tee kuigi korralikku häält, aga mänguasjana lähevad ometi asja ette).. aga nad teevad kole valju häält ja ma ei taha korterinaabrit päris hulluks ajada. Kõikse odavamad on ukuleled.. ja kitarrid järgmisena ilmselt.. või ikkagi süntekas? Ja siis ma mõtlen. (Ettepanekud on muidugi teretulnud.) Ma mõistagi ei oska ühtki pilli (peale klaveri ehk) mängida (aga see ei loe). ;)

Üksöö vaatasin filmi "Coffee and Cigarettes". Tore, must-valge, pildikesed inimeste ellu, kes kõik mängisid iseennast, pealkirjale vastavas teemas ja olukorras, mõnusalt koledates kohvikutes...

Aaga.. mulle tuleb ema külla järgmine nädal. Ja ülejärgmine Iren :DLondonis käin kah siis. Ja üleüldse on tore ja tegemist (ja essee-tähtaegadeni on veel aega).
Ma ostsin vahepeal candy appel'i. Ta on ilus ja väga punane ja magus..
Hommikul (st. lõuna paiku) katsun minna art and crafts turule.
Siin on sihuke tore suur independent muusikapood, kus palju-palju igasugu põnevaid asju (kõik nii ütleme kümne naela ringis)...

Kuulasin Orikavana. Audiobook on tore. Ma peaaegu ei aimanudki, aga väga kena on näiteks suppi keeta ilma, et peaks hiljem raamatulehti föönitama, või õues kakerdada, kui jutt muudkui jookseb (ja siis rahvahulgas valjusti naerma hakata..). Väga tore, peaks neid veel hankima.. ;)