Per astra

Lugesin kirjaridu "plikk-plekk-pokk. plikk-plekk raekoja pokk?" Pokk on torn muidugi. Vähemasti unes oli see ilmselge. "pahh-põhh-punk" - nagu ütles 'triian. Terve kiri oli umbes selline. Madle ja Kristi tantsida ning Kadi ise istus nurgas ja tal olla lõbus. Ma panin paberid korraks käest ja tahtsin teed tuua, aga ärkasin hoopis üles ja nüüd ma ei teagi, mis ta veel kirjutas.

Kõndisin vanalinnas ja rääkisin kellegi pool-tuttava Eriku klassiõega. Ta tahtis vist sõbraks saada. Kusjuures telefoniaparaat oli pähe/kõrva sisse ehitatud ning aeg-ajalt katsin ma kõrva kinni, et paremini kuulda. Hakkas lund sadama. Kristallid olid praetaldriku mõõtu ning ma tahtsin kõigile lastele hüüda, et vaadake nüüd! nad pole kunagi nii suured olnud ja vaevalt, et enam teist korda selliseid näeb. Astusin üle-põlve hange ja püüdsin neid. Minu järel tuli, ema käekõrval, üks nii nelja-aastane plika, sama vaimustuses kui mina. Ja siis ma mõtlesin, kuidas vanus on illusioon.

Linna jõudsin ma lõpuks nädal aega hiljem, nelja ratta ja kahe korruse läbi. Ehk siis kaks päeva bussis. Lennukatku tagajärjel oli buss täiesti täis. Teine buss oli samuti täis ja kolmas ka. Kui inimesi oleks vähemasti poole vähem (st. keegi ei trügi su kõrvale) siis polekski võibolla kõige hullem... sai ikkagi aknast välja uurida ja vahejaamades võililli süüa ja puha. Võidetud (see ei ole ju võistlus) nädal pealinnas läks ka täiesti täiesti asja ette (mis muidugi ei tähenda ilmtingimata, et ma midagi asjalikku oleks teinud).

Õues on mõisailm. Läheks kuhugi.