3

Võtsin auto ja mõtlesin laulasmaale sõita, aga polnud veel Tallinnastki välja saanud, kui mõtlesin, et ikka ei viitsi vist. Kristi istus tagaismel ja pani hindeid mu juhtimisele. Otsis vigu, viite ei pane ta põhimõtteliselt, ja kes otsib see leiab. "Vaata siis ette ka, kuidas ma muudkui kiirust ületan (mul ikka ei õnnestu seda jälgida) ja punase alt läbi kihutan (kogemata oli)." "See on tõsine asi!" õhetas Kristi, paberiplokk käes. Ta ema oli sama uhke. Ja isa oli šahh. Kõrvalistujad üksnes varjasid vaadet.

Ärkasin üles ja päike paistis. Poole tunni pärast läheb rong. Viskasin ruttu asjad kotti ja selga ja võileiva pihku ja jooksin jaama. Oleks isegi jõudnud! aga piletijärjekord oli hirmus pikk. Nojah, ostsin siis pileti ilusasti ja ei jõudnud. Tunni aja pärast läheb järgmine. Jalutasin linna - hangiks kuskilt teed. Kolistasin Bluecoat'i kunstimuuseumi - seal on järgmine nädal tasuta kontsert, kuhu võiks minna. Vahtisin säravaid luid ja istusin topsikuga kohvilauas. Tagasiteel vaksalisse ostsin apelsini ka veel. Valisin välja ühe pisikese linnakese ja logistasin rongikesega sinna. Päike enam ei paistnud, aga helendas läbi pilve ikkagi. Seal oli turg, kust ma midagi ei ostnud, ja linnast väljas olla järvesid. Tallusin ühte linna otsa ja teeke viis metsa vahele, park piiratud radade ja trepikestega. Selleks ajaks kahtlustasin juba, et oli linna vale ots (aga teada ei saanudki). Silt näitas public walk path muudkui edasi ja ma läksin muudkui edasi. Kopamäe otsas pidasid suured poisid puldiauto võistlusi. Rada aga ronis mäkke ja lõppes kellegi väravaga ära. Vaatasin külgedelt alla ja nägin autoteed ning laskusingi läbi okste ja nõgeste. Tee pealt näitas varsti metsa vahele public walk path - läksin sinna, lõpuks üle põllu ettekujuldetavat rada pidi ning okastraataed tuli ka ette. Põld oli kõrgel - ma nägin kaugemal linna ning katsusin sinna poole sihtida, üle põllu ja alt aedu. Kõik on siin oma lapi ju ikka ümber piiranud. Tuli meelde, kuidas filmides lubatakse alati võõrale maale eksijad maha lasta, aga lootsin, et see on ainult Ameerikas nii. Madalamad okastraadid olid villased - sealt poeb vist tihti oinaid läbi. Viimaks nägin jälle linna ümbritsevat parki. Ainuke asi, et jõejupp oli ees. Lükkasin papud jalast, otsisin madalama koha ja sumasin üle. Ikka üsna külm oli. Ilm kiskus jahedamaks ja tahtis sadama hakata - siis ma läksingi rongi peale ära ja jõudsin veel valges tuppa tagasi.