Ma käisin vahepeal uuesti tollel näitusel. Seekord rippus voolikust välja papist kell. Käsi oli lõunapausil :) Veerand tundi hiljem jõudsin ringiga tagasi samasse ruumi. Silt oli ikka seal. Pidin juba pöörduma, et ära minna, kui järsku silt voolikusse kadus ning välja ilmus kadunud käsi. Rippus seal edasi nagu polekski ära käinud.
Atsu jooksis me ümber, sassispäi. Kristi arvas, et me peaks tal juuksed ära kammima. Võtsime siis kammi ja silusime heledad lokid kenasti pea külge. Kristi uuris ega ma ei pane pahaks, tõmbas seejärel kammi puhtaks ning juuksetutid heljusid tuulega kaugemale. Me seisime põlvini vees, justkui vesiroosi-tiigis. Mitte sihilikult – igal pool oli selline soe, pehme ja varjuline roheline. Mingi hetk, kui ma jalutasin kusagile, oli mul käevangus suur kimp sügavpunaseid roose ning teises käes üksainuke puhas valge õis. Hoidsin teda enda ees, vaatasin ja mõtlesin oma lumekarva lillele, mitte väga tõsiselt, aga ainiti.
Is it not odd that she should play Beethoven
with such passion and live so quietly?
4 kommentaari:
Öö oli must nagu kassi sisemus. Sama värvi tüüp lüüakse apelsinikarva kasti. Homme.
seda et... mina juba lõin ühe tüübi oranži kasti. Tead sa sellest midagi? c:
Ma tean tast kohe päris palju :)
8D hurraa. Ma muretsesin selle tobeda margi pärast sest ta nägi välja täpselt selline, et paneb kohe ümbriku pealt plehku :D
Postita kommentaar