Jaamajama kaha

Tulime Ireniga Londonist tagasi. Hakkasime pisikese ajavaruga metroojaama jalutama. Ta oli natuke tüütult kaugel, aga mis teha. Jõudsime kohale - ja näe! - oli kinni pandud teine. Nonii, aega ei olnud just üle - kiirel sammul järgmisesse jaama. Eksole ja mis sa arvad, mis nad olid teinud? - selle samuti kinni pannud, justnimelt. Jooksime siis kolmandasse jaama. Ei olnud julenud juba tükk aega kella vaadata. Kolmas jaam oli siiski lahti, aga kell (mida me lõpuks siiski vaatasime) oli täiesti vale aeg. Ah, proovisime ikka, mine tea - äkki jääb rong hiljaks. Nojah. Ei jäänud. Aga mingi muu rong läks küll õigele poole... lootsime, et meie pilet sobib enam-vähem ja istusime sinna. Vahejaamas tuli välja, et meie linna poole enam ronge ei lähe. Aga sõbralikud rongijaama-töötaja-onud otsisid meile ühe kena rongi, mis sõitis hoopis lähemale ja kust saaks juba ise edasi. Meie aga otsustasime sellest maha jääda - nimelt läks rong keskelt pooleks ja me olime vale poole peal. Siis meil oli kole piinlik ja onud otsisid meile uue rongi. Kuna sealt edasiminev rong aga oleks kole palju maksnud, siis onu soovias meil öelda järgmise jaama onule, et meile anti valesid juhiseid ja me sattusime vale rongi peale. Järgmises jaamas tuligi onu küsima, et kas meil on kõik korras ja me ikka teame kuhu minna (UKs tehaksegi niimoodi), kui me seal hädiste nägudega (sihilikult) seisime. Ma ütlesin õmm-ämm ja ta sai kohe aru. Ta lubas rongijuhiga rääkida - äkki ta laseb meid tasuta rongi, sest et meil nii halvasti veab ja elu raske on. Rääkis ka ja lastigi (nagu nad arvasidki). Ning jaamas passimise ajal lasi ta meid kuhugi sooja kabinetti istuma ja tõi kuuma teed (UKs tehaksegi niimoodi).

Edinburghis oli kole palju lund ja mul olid jalad läbimärjad (nad ikka tilkusid kohe). Niisiis ma veetsin võimalikult palju aega kohvikus soenedes. Kui aeg oli sealmaal, et ma võin nüüd edasi rongivagunis soeneda, tõusin ma püsti, et maksma minna. Teenindaja oli aga just jaki selga pannud ja läks tagaruumi ära ikkagi. Tagant hakkas nüüd kostma koledat kolinat ja järgmisena paistis läbi akna, kuidas maja eest tühjad pudelid mööda tänavat alla veerevad. Niimoodi kulus ilmatum aeg, kuni ta need kokku korjas. Aga mul aega veel oli õnneks rongini. Mis aga kiiresti kaduma hakkas, kui ta teatas, et neil alla viie naela kaardiga maksta ei saa (ja ma ekstra vaatasin, et neil on kaardimasin ja saab ja puha). Jooksin siis lähima masina juurde (mis ei olnud üldse eriti lähedal) ja ta oli kinni pandud. Ma läksin juba üsna närviliseks, tormasin esimesse kohvikusse sisse, trügisin teenindaja juurde ja pahvatasin "kus on lähim automaat?" (vastavas keeles ja siis pidin seletama, et jah mitte lähim, vaid mõni muu, sest see on kinni). Jooksin mäest üles, pressisin kaardi masinasse (mis õnneks õnneks töötas, kuigi pisikest raha ei andnud. Ja siis võtsin sealt kõik vastavad asjad jälle välja, mis mulle anti) ja jooksin kogu tee tagasi alla (va nurga peal, kus kole palju jääd oli). Kohvikutüdruk võttis ilusti aeglaslt raha ja luges ja trükkis. Ning lõpuks tormasin rongijaama ning (piletikontrolli-masinatest läbimurdnud) jõudsin isegi kaks minutit enne rongi istuma, süda paha ja silmad pahupidi. Järgmised neli pool tundi sain pool-soojas taastuda (välja arvata see aeg, mis kulus vahejaamas passimisele).

Praegu ehitan - paberi peale - siiditrüki kapikest. Ma arvan, et ta võiks lõbus olla - olen siin kunstikuuseumis seda natuke proovinud. Teine asi muidugi, kas ma selle plaaniga ka kuskile jõuan. Läheb jälle nii nagu tavaliselt ilmselt :) (Tore on ikka)

Semester saab läbi. Tulen Tallinna käima 17. detsembril (ära lähen 8 jaanuar vist). Saame siis kokku ka, onju.