Friends are like shoes

Eksami- ehk esseede periood istus liiga kukile ja ma otsustasin oma konserveeritud mõtete purgist lohutust otsida.

'Vahel on mittemidagi-tegemine kõige parem viis millegi tegemiseks.'

Sellest sai ilmselt mu moto edaspidiseks ( - veel ametlikumalt, kui ta seda siiamaani on olnud). Ja ta oli hea mõte, tore ja julgustav. Tagantjärele tahaks küll küsida, et oleneb mille tegemisest jutt käib ja märkida, et vaevalt, et me sama asja silmas peame. Sest et tähtajad torkisid natuke valede kohtade pealt. Sellise murega astusin taaskord purgi manu.

'Usalda Elu ja ta ei vea sind alt.'

Ja mul oli peaaegu piinlik, et ma üldse julgesin temas kahelda. Haarasin oma kümne küünega tollest mõttest kinni. Aga kui ta sellele vaatamata (või just sellepärast) hakkas jälle asju viltu keerama, siis ütles purk:

'Olgu Risk sinu keskmine nimi'.

Ma ei teadnudki kohe, mida vastata. Ta tahab ilmselt näha, mis ma teen - kas ja kuidas ma välja tulen. Ja mina arvan, et ta veab mind ikkagi kõigest läbi. Sest et ta - Elu, olen ju mina tegelikult ja ma teeks just täpselt niimoodi.

Täna enne tööde tagasi-saamist ütles ta mulle veel, et 'Kui sa ei saa olla hea eeskuju, siis ole vähemasti kohutav hoiatus'. Tundsin end kohe hoopis paremini (ja ma ei teagi, kas ma olen praegu sarkastiline või mitte:)