Ükskord nägin ma unes 'Melanhoolia' teist osa. Kuidas saab maailma-lõpu filmil üldse teine osa olla, eksole.. aga oli. Tookord küll ei tulnud Maa poole mitte ainult Melanhoolia - sinine ja kurb ja õudne - aga tema kõrval oli veel teine planeet, sama suur kui mitte suurem. Too hõõgus roosakalt-punaselt, oli soe ja lohutav ning justkui ütles, et 'pole midagi, kõik saab korda'. Anti-Melanhoolia, selline... Nad maandusid õndsalt Maa sisse ja kõik hävis.Ja siis ärkasid inimesed üles. Printsid ja kuningad lendasid oma kosmoselaevadega tagasi, rikkad ja tähtsad tulid allveelaevadest välja... Ja kõik olid õnnelikud ning nutsid ja kallistasid, sest et nad olid elus. Ja siis kortsutasid kulmu ja vaatasin taevasse, sest et nad mäletasid - nagu mõnda eriti elusat unenägu - kuidas maailm oli lõppenud ja kõik otsa saanud. Ja ometi olid nad elus ja elu nagu varem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar