Küpsis, valge lind

Nägin unes: apokalüpsist (-küpsist). Oli elu nagu ikka alul. Leppisime veel ireniga kohvikus-käiku kokku. Ja siis vaikselt, pool-märkamatult, isegi aegamööda vaat-et*, kadus ära internet (no, mõne jaoks kindlasti oluliselt märgatavamalt) ja elekter. Katastroof - kas pole?; kujuteldamatu. Aga elu läheb edasi - kus ta pääseb. Suvi oli, niiet suuremat surnuks-külmumist jms veel ei toimunud. Kõike nagu oli alles - ega internetitusest ei jää veel nälga; vett saab kaevust. Kuigi raha ükshetk enam ei kehtinud, mulle tundub.

Tollesse kohvikusse proovisin ka minna, olgugi et ei saanudki helistada ja küsida, et 'mis kell siis täpselt' ja 'kaugel sa juba oled'. Patakas paber-raha käes* lükkasin raske ja läikiva ukse lahti, aga kohvikut enam ei olnud seal; mõned toolid ja lauad kusagil võibolla ja lage lett tagapool. Piklikust hämarast ruumist vaatasid minu poole tekkidesse ja magamiskottidesse mässitud tumedad kujud, perekonnad ja muud loomad. Kui juba siis juba, mõtlesin, ning nad kössitasid seinte ääres, ajasid omi asju ja pöörasid mulle üsna vähe tähelepanu, kui ma nende vahelt läbi kõndisin.

*Elekter kaduski muide aegamööda, nõnda, et osad asjad veel palju hiljemgi toimisid. Näiteks võtsin enne kohvikusse minekut hulga raha ühest automaadist välja, niiet sinna jõudes olin õieti unustanud, et midagi on muutunud. Tähelepanekuna veel: patareidega agregaadid (ja patareid üldse) pidasid vastu oluliselt kauem, kui otse võrku ühendet' asjad.

Köögilaes, hämaras ja värvi-kooruvas, elasid mingid putukad - näitas ema ükspäev. (See oli juba post apokalüpsist.) Nad olla seal õieti kogu aeg olnud, aga tuleb välja, et mina ei olnud kunagi vaadanud. Nad olid pöidlasuurused, lamedad-voolujoonelised ja liikusid kiirelt üle pragulise värvi. Musta karva, aga kõigil oli eri värvi ere laik sabal. Hiljem Britta õpetas mulle, kuidas neid sai tappa suunates ühe telekapuldi 'energiavoo', teatud nuppe vajutades, putuka poole. Ja ma ei teagi, miks see pult töötas - kas ta ei olnud veel oma elektrit kaotanud või oli too kombinatsioon mehaaniline?

Üks nendest putukatest seal laes, igatahes, hüppas järsku alla ning nõnda, mida enam ta lampide valgusvihkudesse sattus, muutus ta inimeseks. Valge lind; keldris-kasvanud-kahvatu; naisekujuline loom. Loom päris kindlasti. Ta liikus ja põgenes nagu loom ja tema silmis ei paistnud mingit mõtet. Ma püüdsin ta kinni varsti, (sest olgugi, et ta oli minust pikem ja suurem, tegi mingi väikelooma-hirm ta päris abituks,) et vaadata kuivõrd ta inimestele sarnaneb. (Füüsiselt päris lähedalt.)