We Burn

Astusin liftist välja, läbimärg. Olin just keldrist ja mässavast üleujutusest pääsenud. Vaevu. Koridoris mu ees kõndis üks naine ning tema järel kari 'väiksemaid' inimesi. Väiksemaid siis mitte kasvult, vaid... 'väiksemaid'. "Kus mu padi on?" nõudis ta oma järgijatelt. "Tumesinine ja triipudega! Ah? Kus ta on?" Ta kadus järgmisesse koridori ning muud inimesed hajusid ümber-ringi otsima. Üks lonkas minu juurde ka, näitas mu patjade poole ja lõugas: "Näe, tal on siin triibulised! Tumelillad ja triibulised! Näe vaadake..!" Tobe mees. Aga mul tuli meelde midagi. Astusin tolle naise juurde ja ütlesin: "Tumesinine ja triibuline? Ma olen teda näinud." Läks natuke aeg enne, kui ta pani tähele, et keegi räägib, aga siis ta kuulas vaikides. "See padi, mida sa otsid? Ma nägin sellist. Keldris. Neljanda-viienda korruse vahel. Kui vesi mind taga ajas. Mööda uksi ja koridore." Ta ei tahtnud üldse reageerida. Muu rahvas oli ära hajunud ja me seisime keset tänavat. Vaatasin talle otsa ja ütlesin hoopis: "Mingit patja ei olegi, eksole. Pole olnudki." Ta seisis väga lähedal ja siis toetas otsaesise mu lõua vastu. Olime nii tükk aega. Päike tuli välja, madal ja särav, ning kuldne nagu Gallifrey. Ta tõstis pea ning ütles aeglaselt ja raskelt: "Ma Olen Nii Väsinud." Ning tõusis siis ja jalutas minema. Ma jäin oma suure tekipusaga keset trammipeatust istuma. Vaatasin ringi ja nägin peatuse-putka-klaasilt oma peegeldust.