Püsiv Muutumatu

Täna nägin unes, et: Tahtsin tööle tulla, aga mind polnud sinna parajasti vaja. Käisin siis niisama maja peal ringi. See oli selline suur hämar ja tume muuseumi moodi maja ning seal oli näitus - kunstinäitus ilmselt. Ühes ruumis oli astme peal selline kast, mis saatis välja imelikku plönksuvat ja uluvat muusikat. Kasti iga külje peal oli nupp, mida vajutades hakkas muusika mängima. Ja iga külje pealt oli see natuke erinev. Istusin rätsepistes maha ja võtsin kasti sülle. Ning vajutasin järjest igale nupule ja kuulasin järjekindlalt kõik nad läbi. Olenemata sellest (või just sellepärast), et see natuke igav ja üksluine oli. Mul aega küll. Sest keegi on selle ju valmis teinud ja iga osaga vaeva näinud. Kas ta ka teab, et näitusel heidavad inimesed sellele pilgu, kuulavad suvalise külje pealt maksimaalselt neli sekundit ja liiguvad siis edasi? Sest see pole eriti huvitav (püsides muutumatu) ja kellegil pole viitsimist. Aga tegijale on ta kindlasti armas - ja ma tahtsin teada miks. Vahepeal käisid Kristi, Liis ja Kadi kaa uurimas, mida ma seal teen. Aga mina istusin ja kuulasin ilusasti (kasvõi lihtsalt sellepärast, et niimoodi ei tehta).

Hakkasin lugema raamatut "Mu viimane kohtuistung".
Seisin tunnistajapingis. Röökisin arutult ja loopisin asju. Segaduses inimesed hoidsid eemale ja ametnikud jooksid mind kinni püüdma. Nüüd tuleb meelde, et osa minust vaatas seda pealt, aga ei saanud midagi teha ja vajus veel rohkem kössi. Mul on hea meel, et ma juba siis aimasin ja too osa minust oli mõistuse juures. Sest järgnes pimedus ja edasist ma peaaegu ei mäleta (kuigi mu hulluses esines ka üksikuid selgusehetki).
Tegin silmad lahti ja nägin, et seisin põlluserval. Ma ei mäletanud, kuidas ma sinna olin saanud. Aga ma olin jälle mina ise! See oli hea tunne. Ma otsustasin, et ma olin ilmselt kusagilt põgenema saanud (sest minusugust ei saa ometi tänavale jätta) ja teadsin, et iga asi võib mind ootamatult jälle tasakaalust välja viia. Ümberringi oli kõik väga hele ja lage, aga kaugemalt paistis asula. Kõndisin sinna ja leidsin inimtühja linna servalt ühe haigla. Palusin end kuhugi tuppa panna, sest ma ei julgenud sellisena ringi käia - mine tea, mis ma jälle teen.
Seisin üksi vaikses toas. Uurisin ringi - ühes seinas oli suur aken ja aknalaua peal viiuli-moodi-asi ja vaas. Vaatasin viulat ja peasügavuses kerkis hääl, mis hüüdis: karju! loobi! lõhu! Lükkasin ta siledamaks ja sügavamale (aimasin küll, et mitte igaveseks). Ikka veel ei julgenud silmi lahti teha. Seisin aknast kaugemale ja proovisin ettevaatlikult. Kohutavalt valge oli - pimestas ja ajas silmad vett jooksma. Läbi hägu nägin, et seina peal ja maas olid mingid pildid, mida ma muidu ei olnud märganud. Vaatasin nüüd selgemalt...


... ja nägin, et see ju mu oma toa sein! Ja keskpäevane päike ei lasknud rahulikult magada.

¤

Kas keegi on näinud filmi "The Rocky Horror Picture Show"? Mina vastasin, et ei ole vist ja nägin reaktsiooni, mis minulgi tekib, kui keegi julgeb jälle öelda, et ta pole ikka veel juhtunud Viimset Reliikviat (näiteks) vaatama (sest see tundub lihtsalt nii ilmvõimatu. Või kuidas?). Ainult et nüansiga -sa-oled-hull-peast!- . Igatahes teatati, et iga inimene, kes tahab üldse Inglismaaga tegemist teha, peaks seda ikka näinud olema. Lubasin siis vaadata ;)
(Kas keegi tahaks veel vaadata?)

¤

Üksöö oli, näe, udu hoopiski :D