Otsin sõpra

*Näe, ma istun nõnda puu otsas :)


Kunagi ühes laste luuletuste raamatus oli lugu konnast. Ta istus üksi oma tiigikeses. Poetas kindlasti suuri soolaseid pisaraid ka. Ja oli hirmus üksi. Ükspäev pani lõpuks üles sildi - lihtsalt "Otsin sõpra".
Aga mitte keegi ei tulnud.

See on maailma kõige kurvem lugu.

Nägin unes, et akna peal jalutas papagoi. Imelik. Aga, näe, aken on natukene lahti jäänud - seal ta ilmselt tuligi. Piilusin aknast sisse ja nägin, et tuba oli linnupuure ja nendes sädistavaid sulelisi täis. Tõmbasin kardinat lähemale ja püüdsin papagoi selle alla. Ukerdasin seal ja ei teadnud, kuidas teda nüüd tuppa tagasi saada, kui teisele poole akent ilmus üks naine. Ta tegi akna rohkem lahti ja mina manööverdasin linnu tuppa. Särasin seal ja ootasin (peaaegu alatedlikult) ülevoolavaid kiidusõnu. Aga naine vaatas mind külma ja väsinud põlgusega ning ütles: "Ära enam kunagi niimoodi tee." Sulges akna ja sammus rahulikult teise tuppa tagasi. Ja mina jäin kortsus kulmu ja segaduses akna taha jõllitama.

Ma tahan teatrisse minna. Aga mitte üksi.

Täna õhtul käisin vabaõhukinos (jah, veebruaris) bombed-out-kirikus. Ilusad varemed linna keskel ja valentinipäevale orienteeritud vanad true-love filmid. Ja ainult paarikesed. Mis muidugi tähendas, et ma sain endale rahus üksiku tooli rabada, mis muidu ei kõlvanud ;)

"Ulli on tüütu purk. No, võibolla mitte just tüütu... aga ikkagi tüütu purk!!" (Leidsin ta ükspäev jälle oma amatöör-sõbraraamatust)

Mäletad? :)