Olin teatris. Väike saal oli ja ma istusin üsna ees. Mul üks sõber mängis ka etenduses (ausalt öelda olingi ma põhiliselt teda tulnud vaatama) ja jooksis vahepeal (st. kui teda vaja polnud) kahe lillega minu juurde. Võttis esimese neist ja seletas, kellele ma peaks selle viima. "Ja siis teise toon ikka sulle!" pakkusin. "Ei-ei.!.. anna see.. vot sellele näitlejale" ja osutas kellelegi. Vibutasin ikkagi lille kavalalt tema poole, aga ta vaid naeratas ärevalt ja jooksis lava taha tagasi. Järsku koputati õlale. Mees: "Tere. Vabandage, kas me võiksime kohad ära vahetada - siis me saaksime kõrvuti istuda?" Tema tagant lehvitas roosa kampsunikesega neiu. Et mulle pakuti umbes sama head kohta, olin aegamisi nõus. Istusin ümber oma lillega (sest esimese olin vahepeal juba ära andnud). Vaikselt kui vari ilmus minu kõrvale nüüd saali universaal-töötaja, hetkel lilleneiu ametis. "Vabandust. Mul läks laval kõik sassi ja ma andsin sinu sõbrale mõeldud lille kellelegi teisele... Kas sa tahaksid siis selle lille temale saata?.." Vaatasin lille oma peos - lehed olid üsna tallutud ja õis pea olematu juba. Mõtlesin. "Ei. See läheb ikka teisele." Ta vaatas mind nüüd väga süüdistavalt - mis, mingi suvaline on tähtsam, kui oma sõber või??? (Ta ei saa üldse aru.) "Kindel või?" Vehkisin lillega "Nooo, kes see sellist nartsu üldse tahaks?;)" Ta lahkus üdini segaduses ja halvakspanuga. Mina jäin muigama ja vaatasin siis etendust jälle. ...Pealegi oleks väga tobe kokkuvõttes enesele lilli saata. ;)
Õu on täna kuidagi maal-vanaema-juures. Kena halli eestimaise suvega. Turul, muide, käisin küll. Aga ei leidnud bussipeatust (st. ei viitsinud otsida) ja läksin jala. Mistõttu jõudsin alles siis, kui kergelt (kohati raskemalt) juba sulgema hakati. Järgime kord lähen äkki varem ;) Ja näpud külmetasin hirmus valgeks jälle. Suve kohta on kuidagi kahtlaselt jahe....
¤
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar