"varsti nägimegi klassi maantee käänakute ja kumeruste taha kaduvat. Siis sai lopuks jalutada ja nautida põlde ja paikest. See oli ilus," ütles ta ükskord. Ja maantee ääres oli tühi buss, juht jõllitas ja onu kakerdas kraavis; teed hargnesid ja sildid keerdusid suundadesse.
Hommikuudus, enne merd, vaatas ta tõtt jänesega. Jää ei olnud meres ja suits keerles lakke; rahe lõi selga, hiljem katusele;
Vihm lõi vastu tuuleklaasi. Alateadvuses mõtled.. ah, kes teab mida; natuke kõrgemal, et sõidaks hoopis edasi, ära; päris kõrgel, et kurat, sa saad läbimärjaks ja kusagil pole kuivada. Eesistujad naeravad su üle, sõbralikult - nagu naine roolis. Astud välja ja seisad paduvihmas keset halli rismikku, padi käigukangi vahel.
Ja keelebarjäär ja sinised sinised säravad sinised silmad ja kohv ja hollywood. Mäe taga ei ole täna kedagi, ainult öölased.
Või nad helistavad, sest öös oli ilves. Aga maanteel olid rebased. Pargis rummipudel ja ostukärus ei olnud kedagi.
Ta veab sind kättpidi ja tühjad koridorid on nii tumedalt tühjad.
Minsk 1980, uunikum - ämbriga kraavis. Lagi on lai ja sinine ja valge ja tee viib tundmatusse. Vahel ei saa ära eksida.
Stopp.
..fast-forward läbi elu. Pildikesi näeb ikkagi.
(Ma lasen neil settida.)
Mõtle: punase pulgakommiga päikeses; pulk on liiast, midagi muud ei ole.
5 kommentaari:
Minskid... mmm :D
meil paistis täna päike
(vabanda mu arvuti tegi nalja ja kustutas eelmise kommentaari)
Ära eksida ei saa, kui sa ei tea, kus sa asud.
Mingil äraspidisel viisil meenus mulle Dina Rubina "Päikeselisel tänavapoolel". Mulle tundus, et seal oli sarnane õhkkond, kuigi nüüd järele mõeldes ju väga ei olnud. Võib-olla tekitas samasuguse tunde siis. Kuigi järele mõeldes poleks tohtinud.
Ja veel meenus mulle Saša Sokolovi "Lollide kool", sest selle autori jutt tundus ka suure sonimisena, aga tähtis jõudis kusagilt sajarealiste lausete (ridade) vahelt ikkagi kohale. Vist :)
H ja L täht on sealt sildi küljest ära kukkunud. ma täna nägin :D
Postita kommentaar