The beautiful bride approaches/ Jaaguar

¤

Meid oli seal saarel palju - kõik sugulased-tuttavad, erinevatest kohtadest. Õu oli sulakuldne, värvid soojad ja magusad, nagu loojanguaegu vahest on. Alguses proovisime paadiga ära sõita, aga riivasime madalas vees kive ning paadi põhja said augud. Ulpisin selili vees ja proovisin mitte vastu minna tatikatele, nagu neid nimetati. Ilusad tegelikult, need tohutult kirevad lille ja eluka vahelised troopika sigitised, aga nii väga, niii väga ei tahtnud neile vastu minna. Paadi löögist läks liikuma üks suur kivi. Naljakas, jah - pruun puidust paat vajus põhja, aga suur sambla- ja vetikakirju kivi ujus lahele. Agaramad, kiiremad kargasid nüüd kivi peale ning sõitsid sellel merele, meile järgi lehvitades. Lehvitasime vastu, kes me kaldal olime, mis seal ikka - jääme siis praegu siia, ja jalutasime metsa poole tagasi. Hiljem ilmusid nemad samuti meie juurde, ise üleni märjad - kivi ei olnud siiski sobiv sõiduvahend. Kõik suhtusid olukorda heatahtliku muigega - aega on.
Hämar juba. Astusin telkide vahelt lagendiku servale - sealt läks üks rada künkaharjal üles tumeda metsa vahele. Jalutasin seda mööda, üsna pikalt, kuni järsku märkasin kaugemal enda poole kihutamas tumedat karvast hunti või koera ning tema kannul aeglasemalt liginevat mustavat hundikarja. Pöördusin ning sundides end aeglasemale kõnnile, üritasin nähtamatult eemalduda. Aeg-ajalt tagasi vaadates, nägin koera siiski lähenevat. Sain küll aru, et ta mitte ei püüa mind vaid põgeneb tolle karja eest, aga ei soovinud sellegi poolest metsiku loomaga vastamisi sattuda. Aga ma ei jooksnud, kuigi kiirustasin - hirmust, et mind võidakse märgata. Ta jõudis minuni lõpuks ja ma kartsin, aga nagu selgus, siis põhjuseta. Möödudes sosistas tume kogu midagi lumest ja pimedusest ning põikas siis teelt kõrvale, künkaharjalt alla ja kadus puude vahele. Hundid jäid kaugel ega hoolinud minust ning ma läksin tagasi valguse poole.
Metsast laskus palju selliseid teid. Ühe tee ääres oli suur pehme ja karvane mängumaasikas. Ma haarasin ta imetleval pilgul sülle ja ta oli nii geniaalselt Suur. Kadri astus muiates minu kõrvale ja ütles, et see olla just künkast teed mööda alla veerenud. Kuni ma imestasin, veeres seal jälle midagi. Tee äärde oli tekkinud palju pudinaid ning jõllitavaid inimesi. Jalutasime tolle tee juurde, mida mööda ma metsast olin tulnud. Sealt veeres alla üks vaas. Kadri võttis selle kätte - kole sulavast klaasist käkerdis, aga antiikne siiski, niiet ma püüdsin tema kohta midagi tarka öelda. Vaatasin metsa poole ja tahtsin Kadrile hoopis huntidest rääkida, aga jutt läks muudkui mujale.
Liikusin pimedas telkide vahel, kaasaks tähistaevas ja lakkamatult kostev lauluhääl, nagu mõnes haldjametsas. Laulsin vaikselt talle kaasa, ise mõtlemata. Ühel suurel telgil, millest möödusin, oli ukseklapp lahti. Öö oli väga külm ja lõhnas lumiselt, niisiis astusin telgi juurde ja hakkasin ava kinni siduma. Ukse kõrval istus vanatädi ja kudus, teisest toast astus lähemale vanem mees. "Misasja sa laulad?" torises ta naisega. "Mina ei laula - Ulrika laulab," lausus too pilku tõstmata. Jäin natuke ehmunult vait. Vanamees vaatas nüüd mulle otsa, kus ma seal sidusin, ning hakkas kätega totakalt vehkides minu laulmist matkima. Hüüdsin laial irvel: "Mitmehäälselt!" ning tõmmates kinni viimase sõlme, eemaldusin telgist, valjul häälel kolmandaks lauldes.

¤

Ta oli suur ja tal oli tohutult võimu. Raske öelda, kas varjatult või varjamata, aga tundus, et rahvas ei mõista päriselt taolise olukorra tõsidust. Mina nägin seda paremini, kuna olin talle otse teener. Või pigem siiski ori - minu tahtmine ei lugenud millekski. Ja ta oli täiesti südametu. Sest ta ei olnud inimene. See oli ilmatuma ilmselge. Inimesed ei ole sellised.
Ta kihutas mind täna linnatreppidest üles. Ma ei tea milleks - tahtis võimu näidata või oli tal mõni kaval plaan või imelik tuju. Ma ei olegi aru saanud, kas tal tujusid on - igatahes ei ole need nagu meie või teie tujud. Ükski inimene ei vaadanud meie poole - justkui oleks vaatepilt liig tavaline. Või nad ei tahakski näha. Minu ees treppidel astusid kaks tema teenrit. Sedakorda tõesti pigemini teenrit. Või vabatahtlikku orja. (Kas meis oli siis ka mingit klassilist võrdsust?) Ma usun, et nad on üleüldse liiga rumalad, et nende pähe vastuhakku mahuks. Ääretult julmad olendid. Minu taga tuli Tema oma uute lemmikloomadega - kolm räuskavat ja lõrisevat metsikut koera. Oh, kuidas ma neid kardan ja vihkan! Vaevu suutsin rahulikuna näida treppidel. Hirm rõõmustas Teda muidugi - kui seda võib võrrelda nii inimliku tundega. Hoidis koeri kindlalt ja kergelt ning piisavalt lähedal, et ma grammigi aeglustada ei võinud. (Narr elu mul. Kuidas ma talle nõnda mängukanniks olen sattunud?)
Ööseks peidan end lakka, kõrgele katuse alla. (Mitte, et ma saaks end tema eest üldse peita.) Üks teine kass on minuga kaasas - päästsin ta kusagilt ja aitan nüüd täna. Ta ei saa muutuda ja peab öö veetma kassi kujul. "Olen isegi vahel öö kassina veetnud," loodan teda lohutada. "Äh, miks?!?!" küsib ta põlgusega, kuna kassina on öösel rumal puhata. "Täpsustan - olen veetnud öö kassina, kui muud võimalust ei ole." Rohkem ei täpsusta. Vaatan paranoiliselt ukse poole, kuigi kedagi ei tule ja mõtlen neile öödele tillukestes puurides või lämmatavates kottides. Milline rumal tüdruk! Kuidas ta mõtleb siin hakkama saada..!? Tal on veel väga palju õppida.

¤

You meet a man in a bar in a strange town. He has a cat on his lap, and he orders a cup of coffee, slowly spoons sugar into it.
He strokes the cat's black fur and says, "This contact is illusory. The cat and I are separated as though by a pane of glass, because man lives in time, in successiveness, while the magical animal lives in the present, in the eternity of the instant."