dust bunnies & bottled sunshine

Nad kutsusid mind omale lapsehoidjaks, aga ma ei osanud tol hetkel midagi tarka vastata. Ja me viisime nad koju ära. Järgmine päev ma mõtlesin ja sain aru, et 'aga ma just tahan neile lapsehoidjaks minna'. Taipasin, et ma ei tea ju ühtki numbrit ega kontakti neil. Suutsin ema veenda, et ta mind nende maja juurde sõidutaks - mulle tundus, et ma enam-vähem mäletan, kus me nad maha panime. Nõmmel eramajade vahel seigeldes enam ei tundunud. Ausalt öelda ma isegi ei mäletanud õieti, millised nad välja nägid. Naine oli heledate juustega igatahes. Ja maja oli hallikas... vist. Ei midagi. Ei tule tuttav ette, kuigi kant on küll õige, seda ma tean. Ühe tänava otsas oli mingi suur laat, kirju turg. Lasin end nurgal maha panna - otsin jala natukene, vaatan siis turul ka ringi. Jalutasin lettide vahel ja siis suures laudadega täidetud saalis ning jõllitasin kõiki inimesi, lootes nägudes midagi tuttavat leida. "Mida see imelik vahib... .""Vabandust... tähendab, ma lihtsalt... ," aga mind ei kuulatud. Jalutasin välja ning üle tänava, aia juurde. Aia taga seisis keegi ja loopis tapeedirulle õhku. Jalutasin tünni juurde ning sobrasin samuti rullide vahel. Midagi ilusat silma ei hakanud. "Ma ikkagi ei leidnud neid." "Mhmh," ühmas LauraB ja tegeles oma tapeediga.Vahtisin aeglaselt ringi. Meist jalutas mööda üks noor vankriga perekond. Nad naersid õnnelikult ning päike helkis ema helekuldsetel juustel. Vaatasin, kuidas nad möödusid. "Tead. Need ongi ilmselt nemad." Laura astus mu kõrvale ning me vaatasime koos neile järele. "Kuule, kuidas turg oli? Palju rahvast?" hõikas Laura hoogsalt üle tee astudes. Vaatasin veel paar hetke päikese poole jalutajaid.. ning jooksin siis talle järele.