Tõusin ning astusin laua juurde. Korkisin aeglaselt lahti pudeli merineitsi-veini ning kallasin tumelillat vedelikku madalasse ümarasse klaasi. Pudelikorgi, mis oli mererahvale omapärane - saba pikem, justkui konksuga ning pea küljes must pael - selle korgi riputasin kaela, hõbeketi külge. Las tunnevad ära! Ma tol hetkel lausa tahtsin, et tunneksid. Astusin tuimalt mööda koridori, toetudes raskelt vastu seina. Nurgal peatas mind mööda tormav R.* "Kuule, ega sa seda talle ei vii? Johnny ei tohi praegu veini juua!" "Johnny't ei ole enam." Vaikus. Muud hääled kohe hajuvad ümberringi vaikivaks üksinduseks. R. vaatas äraolevalt tühja seina. "Tead. Eile ma jagasin 23 ja pool kolmeks ja see ei tundunudki nii vähe. Aga praegu..." Pisarad hakkasid järsku voolama ta helerohelistest silmadest. "Vabandust," ütles R. ja jooksis minema. Jäin talle veel järgi vaatama. "No ja ta võibki sinuga igas keeles rääkida ja sa lihtsalt saad aru?" küsiti säravalt naeratades, seistes saaliukse juures oma mehega, kummalgi käes šampaklaas ja seljas balliriided. Naeratasin ja kehitasin tehtult õlgu. Oleksin tahtnud ära märkida, et hetkel rääkis ta küll siiski ainult ühes keeles, kuigi, jah, olime ka mitmes vestelnud. Astusin aeglaselt peegelsärava ballisaali poole.* R. oli Johnny parim sõber, kuigi kippus käsutama ja vahest ära kasutama (mõni ei saa sinna midagi parata). Suur ja lai punapäine mees.
Johnny ei öelnud pikka aega kellegile, et ta haige oli. (Ta oli vot nii hea. Ja elurõõmus ega tahtnud ilmselt näha seda tuhkhalli kahetsusmuret teiste pilkudes.)
Johnny tundis kunagi ühte merineitsit. Nad olid ükskord maja taga tehislahe kõrkjate vahel istunud ja pikalt vestelnud. Hiljem kinkiski too merineitsi talle need 6 pudelit veini.
*
Tilluke merineitsi ujus madalas vees. Järsku kuulis ta kiljatust ja nägi jalgu. Ta põikles ruttu kaugele ära ja peitu. "Mis see oli?" päris tütarlaps hirmunult. "Merineitsi!" õhkas Johnny säravil silmil. Vaatas siis tüdruku poole: "Ei, ära muretse." Seejärel läksid nad vette ootama, et äkki ta tuleb uuesti. Nad lamasid selili vees (sest nii pidid nad kõige paremini tulema) õnnelikult, vaikselt ning vaatasid öisesse taevasse.
(algus)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar