Käisin ühel näitusel. Praegu käib Biennaal jälle ja kõik kohad on näitamist täis. Seal oli selline tore lühifilm nimega ’Cuts’, kus joonistatud poiss lõikas endal juppe küljest ära. Kaks kolme-nelja aastast last siis seisid selle ees, vaatasid silmad punnis ning ahhetasid ja võpatasid iga uus lõike järel. Oletatavad emad seisid neist pisut tagapool ja ajasid juttu. Ja lapsed muudkui vaatasid... (ja mina naersin). Käisin üheks õhtuks Manchesteris ja nad olid vahepeal jõudnud terve maja ära lammutada. Oli nagu maja... nüüd on mulk. Igatahes, käisin kõrval-linnas Kazimieri must-valgel karnevalil, A.N.D. (Abandon Normal Devices) festivali lõpupeol. Muidugi oli tore. Factum libero – töö teeb vabaks, toimus vanas kirikus. Napakad kostüümid, pisikesed toad täis tsirkust ja papist rong. Eriti meeldis mulle vineerist joogi-automaat, milles istus mehike sees – võttis pilust münte vastu ja poetas teisest august purke välja. (Marta arvas, et see oli vast kõige toredam pidu, kus ta kunagi käinud on. Ta ei ole ikka veel harjunud, et inimesed on imelikud:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar