Fairy tree

Käisin vahepeal Iirimaal, lennukiga ja puha. Kakerdasin linnas, nägin Jaanikat ja võõraid inimesi, näitusi, poode ja mida-kõike-veel.

Pärast suurt tasuta linnatuuri tahtsin moodsa kunsti muuseumisse minna. Otsustasin õkva pisikeste tänavate kaudu minna – näebki rohkem linna. Ja nüüd – kuigi ma kunagi ära ei eksi, ei ole ka mõtet mu suust uskuda lauset: ma tean otseteed! sest see lõppeb alati halvasti. (Viimane kord eksisime kaheks tunniks parki. Ja justnimelt – parki.) Nojaa, ühesõnaga, kui ma lõpuks muuseumi juurde jõudsin, lajatati nina alt uks kinni. Tolgendasin siis mõnda aega nende pargis, lohutuseks (ei eksinud sinna ära).

Käsin pealinnast väljapoole ka korraks. Bussireisil, linnusesse ja pühale keldi-künkale (Hill of Tara, aga ma ei mõelnud tol hetkel sellele). Künkale oli kaevatud sügavaid ringe ning platsi ääres oli punane haldjapuu. Sinna oli igasugu asju külge riputatud – ehteid, linte, bussipileteid, lutte, mängukaarte, sokke, kõrvaklappe... ükskõik mida siis. Ma riputasin ka siis pisut, nimelt võtmehoidja. Loodetavasti olen nüüd haldjate juures heas kirjas :)

Mul on järgmine nädal (suur ja hirmus) ettekanne ja vaikselt ilusasti tegelen lõputööga ka (juhendaja käib järel). Kuidagiviisi saab veel kõik tehtud, pange tähele.