Storm In A Teacup

Ma mõtlen muudkui, et võiks ju siia kirjutada, aga siis on ikka midagi paremat teha... ja läheb meelest ära. Olen praegu rongi peal ja sõidan Edinburghist oma Liverpooli poole. Mul terve pere oli sinna vennale külla läinud, niiet ma siis tulin ka. Tõin neile talveasju ja raamatuid Tallinna tassida, sest muidu mul läheb ikka pärast raskeks. Ma mõtlen, et kas järgida esialgset plaani ja see aasta ära tulla. Aga nüüd on raamaturiiul nii haledalt tühi, et tuleb hakata täitma, täitma... või noh, nüüd on ruumi täita ja mul on kõik nimekiri, mis kõik võiks osta ja puha. Amazon on üks tore asi, tegelikult.
Õhtuti ei jaksa koori vedada end. Aga vean ikka (sest nad peavad silmas, kes kui palju käib). Viimane kord luukasin treppidest üles ja möödusin koridoris viimast mulinat keevast kannust, iga hetk käib plõks. Jõudsin järgmise ukseni ja lükkasin ta lahti, aga jäin siis seisma ja jõllitasin kannu, sest ta ei olnud veel lõpetanud. 'No, nüüd iga hetk... Nüüd! ... ' Aga ta kees edasi. Tuba oli soe ja aurune juba. Läksin prooviruumi (teised juba laulsid), istusin maha, võtsin noodid välja.. ja tuletõrje alarm hakkas tööle. Terve maja muidugi kärutati tühjaks ja suured autod tulid kohale, aga ma juba teadsin, et need olid meie kannud, mis andurit segasid. Kui lõpuks kõik seletatud ja selgitatud ja tuppa tagasi lubatud, siis me otsustasime, oma uhke keeva veega, teepausi kohe teha.
Kolmapäeval käisin Manchesteris (poolakas arvas, et ta on kade, et ma nii palju reisin - ma arvan, et ma pole ikka kuhugi jõudnud). Käisin Martaga siukest asja nagu Hurts kuulamas. Nad on vist päris kuulsad, käisid Eestis ka ja puha.. Nad ise on pärit Manchesterist. 'We have been waiting for this day for a long time now', ütles poiss. Esimene suurem kontsert kodu-linnas (ja elavat nad ainult 10 minuti kaugusel), mul oli nende üle päris uhke meel ja ma arvan neil endal oli ka uhke tunne. Suhteliselt kena kontsert. Martale hästi meeldis, aga pidigi meeldima - ta juba ammu-ammu neid usinasti kuulab. Aga eriti armas oli olla esinejatele endale nii oodatud kontsertil.
Mu enda poolt oodatud kontsert oli hoopis enne seda reedel - Kazimier ja tema lemmikumad esinejad andsid välja oma värsked plaadid. Tjah, plaadid, tuli välja, küll ei töödanud, niiet nad ei saanud neid päriselt müüa seal, aga mängisid see-eest väga tublisti. Ühe ühisplaadi sain küll. Mulle Kazimier'is ikka meeldib (olen ma juba öelnud?). Ja (peaaegu) kõik esinejad olid väga toredad (osa oli lihtsalt toredad). Laest langes õhupalle ja värvilisi pabereid ja leti pealt jagati kommi.
Ma sain ühe kampsu heegeldatud! - On küll suur asi, sest ma ei ole kunagi midagi lõpetanud. Tõsi, ta koosneb väga hõredast võrgust, aga ega ma ilmselt rohkemaks võimeline pole ;) Nukku õmblen/voolin ma ka. Tal veel käsi ei ole, niiet ma igaks juhuks ei hõiska, aga muidu on päris armas.
Õues on pilkane pimedus ja apelsini-maiad näpud kleepivad klaviatuuri külge. Lisaks kardan ma tee-topsi, mis kõõritab arvuti poole. Varsti jõuan vahejaama, istun ümber. Lõpuks jõuan koju tagasi.