Seis

Eile jäin seisma; bussipeatus paistis puude ja nurga tagant (mul on, jah, see ümbernurga-nägemine), aga ma ei viitsinud järjekorras inimestega tühja juttu ajada. Pealegi ei tahtnud veel toa poole sõita; samas aga oli nagu uni juba/veel... Nii ma siis seisin seal. Lähedal oli üks kuju - sõduritest ja selle ees seisis paar inimest. Minu selja taga jäid inimesed seisma. Ja eespool kaa; ja järsku igal pool kuju ümbruses. Paar minutit olid liikumata.. ja siis läks igaüks oma poole edasi. Hiljem ringi jalutades lugesin väikese plakati pealt, et ühe teatud (minu puhul teadmata) tähtpäeva auks toimus linnas kahe-minutiline seisak.


Ilm oli täitsa kena - päike paistis, kuigi suur tuul puhus. (Mis tegelikult tähendas, et isegi, kui päike ei pimestanud, jättis tuule ja juuste koostöö mulje nagu oleks punane ämber pähe tõmmatud. Aga ma siis pärast piltide pealt vaatasin, kes-mis-kus oli).

Noh, on tervem tunne juba?

Jalutasin ühe pisikese inimtühja tänava peal. Möödun hoogsalt ühest käigust. Jään järsult seisma. Sest mulle tundus, et sealt oli vilksamisi paistnud ilus pügatud aed ja käevangus lonkivad inimesed. Astun kolm sammu tagasi. Ongi. Tuli välja, et kunstimuuseumi kõrvalkäik. Mulle täitsa istub, et siin kõik muuseumid tasuta on :)
Jõllitasin parajasti ühes toas mingit veidrat filmi, kui sisse sammus peotäie roosidega noor naine. Seletas lühidalt midagi "...spreading the love...jne" ja jättis siis jälle mind seisma, aga nüüd juba oranž roos näpus.


"Mina leidsin vaikuse öösel oma aias tähistaeva all, vaiguseemniku, rosmariini ning lõhnavate rooside keskel, paigas, kus minu meelest viibib jälle lapseks saada igatsev hing." (Romano Battaglia "Vaikus") Lugesin raamatututvustust. Kui kellegil tekib suur loomekriis, siis võite mulle kirjutada, kust teie vaikust leidsite ;)