Värvis

Täna nägin unes:

¤

Leidsin muru seest autovõtmed. Seega oli mul nüüd auto!
Sõitsin koos emaga meie mustamäe maja eest läbi. Meie ukse juures oli punt inimesi, kes vaatasid ukse ees lebavat kirjus riides naist. Keset teed oli värviline mootorratas külili. Sõitsime mööda. Tahtsin vasakule suure tee peale pöörata, aga ei õnnestunud. Jõudsime tagasi maja ette. Mu ema läks vist üles meie (endise) korteri juurde. Ma sammusin siis kaa ukse poole. Möödusin aeglaselt inimestest, kes seisid vaikides maaslamaja ümber. Naine ei liigutanud. Tegin järelduse - ta on ilmselt surnud, mootorratta õnnetusega seoses tõenäoliselt. Jõudsin sisse ja jäin treppide peal teadetetahvlit silmitsema. Kuna seal oli imelik silt: "Kaotatud võtmed pede rõdu juures ..." Mõtlesin, et huvitav, kas need on noodsamad võtmed, mis mina leidsin. Arvata võib, et on. Tahvli ees eendil oli tilluke klaaspits, mis saatis kõrgele õhku värvilise suitsu pahvakaid.
Inimesed hakkasid must järsku mööda trügima. Tõmbusin seina äärde. Aeglases protsessioonis kanti toda värvikirjut kuju treppidest üles. Tõsised ja vaiksed inimesed olid ta plangu peal õlgadele tõstnud. Järjest kõrgemale kanduv, jälgisin teda - nii ilus ja värviline inimmassi keskel - silmad olid juba heledad ja tühjad, aga kaunil näol helkis ahastus.

¤

Istusin oma pimedas toas laua taga. Uks läks lahti ja inimesed tulid sisse. Laotusid sujuvalt üle toa nagu nad peakski seal olema. Katsusin algul teha nägu, et mind ei ole seal, kuni ma taipasin, et ilmselt nad teavad, et ma laua taga istun. Panin tule põlema lootuses peoõhkkonda lõhkuda. Ei toiminud. Nüüd läks keegi muusikat tooma. Seisin laua ääres seljaga toa poole. Laual istus üks mängu-Iiah. Tegin talle pai - ta oli väga pehme. Kristi jõudis nüüd tuppa tagasi, istus rätsepistes maha ja viidates oma muusikat täis läpptopile küsis, kuhu ta selle paneb. Ma viipasin kuhugi-poole. Ja ei olnud enam üldsegi eriti pahane ja tüdinud selle peo peale.

¤

Olin peol ja joonistasin ühe tumedapäise tütarlapse pluusikese äärtele keerde ja lillesid. Ta ise palus ja mul oli kaa lõbus. Vahepeal jooksis ta kuhugi ära ja siis ma istusin niisama. (Mul oli vist petteks isegi mingi klaas käes aeg-ajalt). Mu kõrvale istus üks imelik poiss ja hakkas rääkima, kuidas ma kasutan lihtsalt toda tüdrukut ära - teesklen, et olen suur sõber, aga siis jätan ta lihtsalt ripakile, kui olen kätte saanud, mis tahan. See oli täiesti naeruväärne. Aga tema muudkui süüdistas mind ebaausates kavatsustes ja kuidas ma tedlikult jätan neiule valet mulje. Ajasin muudkui tagasi ja naersin selle mõtte üle. Ta ei saanud üldse aru ja lõpuks ma vahetasin taktikat ning ütlesin, et ta eksib, kui arvab, et tüdruk minustki midagi enamat tahab. Siis tuli tumedapäine jälle tagasi ja vehkis mingi habemeajamismasinaga. Toppis kõigile põse peale. Ütlesin "palun, ei" ja ta jättis minu vahele. Sest mõtle kui tobe, kui üks triip lõual paljaks jääks.

¤


Vajutasin jälle äratuskella kinni (nüid juba hommikusöögi arvelt, tahtmatult muidugist). Hommikuuned on kõige põnevamad ;)

¤

Aga kuu aja pärast olen ma juba kodus :)
Ahjaa...
Ja head nimepäeva Liis :D