Viini postmark

Mina nimetan seda kõrvarõngaks. Ja usun (ehk petlikult), et (vähemasti kaugelt silmatuna) petab ta tollena ka ära.

¤

Lugesin viimaks läbi sihukese raamatu nagu Agnes Grey. Temaga oli selline naljakas lugu, et valides, mis raamatuid väljamaale tassida, hakkas ta mulle koduriiulist silma ning ma haarasin ta kaasa, teadmata, millega on tegu. Et ta oli kolmest lühim sai ta minu juurde lennukitesse. Ja hakkas pihta sellega, kuidas selline noor neiu läks kodust ära kaugele tööle - viimased päevad kodus, pikk reis, uus keskkond... Ma ütleks nüüd, et tuttav tunne oli, aga õigem oleks, et tuttav olukord oli (sest et too Agnes lahkus kodust kui surmamineja ja nuttis iga õhtu patja). Aga ikkagi naljakas ;)

Bussid on siin muide ikke kahekorralised ja ainult üks uks selle peale. Saalivad ülbelt üle ridade või jäävad keset teed seisma, et jutustada vastutuleva bussijuhiga läbi akna. Ja ega nad niisama ei peatu - tuleb vastavalt, kas peatuses kätega vehkida või bussis siis nuppe vajutada.

Lõunauned on ka sellised* huvitavamad.

*Mul oli unes selline vahva pluus, mis oli alguses valge olnud, kuni ma oma värvised juuksed õlgadele laotasin, mispeale olid tal sellised punakad keerud ja kurvid peal. Ma istusin bussis ja ei suutnud mõista, miks ma juuste värvimise ajaks ometigi valge särgi olin selga ajanud! Aga välja tuli väga ilus.
Britta oli mulle külla tulnud. Ja nüüd pidi ta hakkama ära minema. Ta seisis bussi vahekäigus ja mina istusin paari istme kaugusel. Olime vait ja vaatasime üksteisest mööda. Ma tahtsin talle midagi öelda, aga ei tulenud meelde, mida nimelt. Siis ta pöördus ja hakkas minema. Samal hetkel tuli trepist (sest me olime ometigi teisel korral) üles Kristi, Brittast mööda ja hakkas just särades minu kõrvale istuma. Kuid mina kargasin püsti ja jooksin oma õele järele. Tahtsin, sain järsku aru, teda enne lahkumist veel kallistada ning "head aega" öelda. Ta oli juba kaugemal, kui ma arvasin, ja astus just bussiuksest välja. Jooksin ukse juurde ja hüüdsin teda. Valjusti ja seejärel märksa valjemini, kui oleks tarvis olnud, aga ta ei pööranud. Ei teinud kuulmagi. Ja mina jäin ukse pealt talle järele vaatama.
(Järgmine hetk, mida mäletan.) Astusin loenguruumi. Jaanika ja Kristi istusid eespool. Istusin neile vaikselt kõrvale. Aga nad vist ei märganudki. Jaanika seletas midagi põhjalikult, vedas paberile jooni ning Kristi jälgis tähelepanelikult tõsise näoga. Siis läks Jaanika ära ja meie jäime edasi istuma. Kristi kritseldas omaette paberile. Mõtlesin juba, et nüüd ta muidugi ei räägi minuga (pärast toda bussiasja)... Aga hoopiski: "Ma kirjutasin "ütles Ulrikalle". Kahe elliga. Aga sul on vist ükskõik?" Ma ei olnud arugi saanud, et midagi valesti oleks olnud. Niisiis kobisesin, et nagu ei oleks eriti vahet. "Väga hea. Sest ma kirjutaks parema meelega "rääkis"." Ootamatu pööre. Ütlesin Kristile, et ta on kaval. Siis tegi ta mulle ühe väga uhke komplimendi (mida ma loomulikult ei mäleta, aga võib katsuda tuletada vastusest - mina ei osanud). Mõtlesin. Ja ütlesin hooletult (sihilikult muidugi): "Ära muretse - kõik armastavad kindlasti sind kaa." "Äh, aga nüüd sa ütlesid ju lihtsalt, et... (Lõpp. Just nimelt - ma enda laused jätan meelde ja teiste omad tallan sügavale mäluauku.)

¤