Kõrvaltoast paistva säästupirni valgus

Läksime esiku poole, möödudes köögist, kus askeldas ema. Liis pööras järsku minu poole ja küsis rõõmsalt, et kas ma homme tööle tahan tulla? Ohjah.. "No väga vist ei tule välja - vaata, ma sõidan ju homme ühe paiku juba ära :)" Saatsin ta alla. Pöördusin siis, et ust kinni panna ja kui tagasi vaatasin oli ta kadunud. Soh. Astusin majast pisut eemale ja mõõtsin laia päikesetolmus tänava pikkust. Aga Liisi ei paistnud kusagil. No, headaega oleks võinud ikkagi öelda.. ah, mis siis ikka. Valisin huupi suuna ja hakkasin astuma. Jõudsin ühe laguneva müürini ning käisin edasi mööda tolle harja. Müür oli üsna lai, aga kitsenes aegamööda. Osad kivid olid lahti või puudu ning ma proovisin ettevaatlikult astuda. Ümber müüri paistis praht ja kividevare ning jõlkumas paar tõmmut poissi. Lõpuks oli müür kõigest tallalaiune, tasakaal väreles ning ma pillasin oma telefoni maha. Ronisin kähku alla - üks poistest oli mu telefoni üles võtnud. Aga kui ma temani jõudsin ulatas ta aparaadi minule, ütles, et talle meeldib see telefon ja küsis, kust ta ka sellise saada võiks. Mina, kontrollides, kas nupud veel töötavad, pakkusin, et see on küllaltki uus telefon, äkki poes müüakse. Aga olukord oli pisut kõhe ning ma jalutasin joones linna poole. Läksin Rebekaga kinno. Istusime, ajasime juttu ja kommenteerisime filmi. Kasinalt valgustatud saalis saalis muudkui mingi rahvas. Meie reast trügis neid samuti üksjagu läbi. Kui järjekordne onu tuli ning meie oma jalakesed eesistmele toetamast tõstsime, et teda mööda lasta, pöördus ees-reast heledapäine naine meie poole ning tänas vaikselt, et me sõimama ei hakanud. Vaatasin Rebeka poole ning naersime, et see oli nüüd küll veider. Ekraanil oli eesti film, vanemast ajast vändatud ning koosnes kahest osast - esimene oli noorusest, lapsepõlvest ja eesti keeles; teine inglise keeles. Eesti näitlejad, aga kellelgi polnud aktsenti juures - see tundus nii veider. Film muudkui kestis. Käisin korra toas ringi, aga istusin siis lauanurgale tagasi. Aga see osa.. kolmas või teise lõpp, see oleks pidanud olema jälle eesti keelne. Ta läks ju tagasi kodu ja keele juurde, pidi ju minema... Aga kõik oli edasi inglise keelne ja kellelgi polnud aktsenti. See ajas kole segadusse ja ma läksin teleka juurest ära. Vaatasin üle hämara, kõrvalruumist paistva säästupirni-valguses toa ning hakkasin hoopis, rätikunarts käes, lauda koristama. Lükkasin musti tasse ja klirisevaid taldrikuid kokkumale ning vaatasin suurt torti, millest oli vaid paar lõiku lõigatud. Ega me poolakaga kahekesi rohkem ei jaksagi. Sünnipäevatort, minu oma vist. Nojah, kahju. Võtsin ta laualt, et külmkappi panna. Seal oli samalaadne tort juba ees, eelmisest korrast. Mahutasin ta siiski kuidagi ära. Lamasin nüüd diivanil, mõtlesin. Vaatasin korratut lauda, tumedat televiisoriekraani ja tühja lage. Ma olin just kellestki-millestki mõelnud, mäletanud ühte mälestust.. aga nüüd ei tulnud enam meelde. Ainult mingi veider tunne jäi.