Me seisime õlgadeni läbipaistvas vees ja vaatasime ranniku poole. Mul oli käes pildiaparaati ning ma katsusin hoida, et ta märjaks ei saaks. Aga aparaadi pael oli kõrvalseisva tädi paksu käe ümber. Laine leekis üle objektiivi, aga tädi ei saanud aru, miks/et ta peaks oma kätt pisut liigutama. Tirisin ja tõmbasin, kuid pael ei andnud järele. Vesi helkis üle aparaadi, kui ma lõpuks enam ei rabelenud. "Pärast ta töötab jälle," olin reaalsusele pime.Seisime kaelani läbipaistvas meres ja vaatasime Tallinna poole.
¤
Olin just ühe bussi pealt end maha petnud. Iseenesest naljakas, et nad uskuma jäid, aga samas, mis nad oleksidki pidanud tegema. Koperdasin nüüd mööda metsaalust ja, kui temani jõudsin, siis mööda laia liivast teed. Mulle on alati tundunud, et männimetsa hõreduses paistab justkui näeksid silmapiirini välja. Tegelikult aga varjavad nood sirged kõrged oksteta puud hoopis paremini, kui võiks arvata. Aeg-ajalt kihutasid mu'st mööda mustad mürisevad rattad. Katsusin neid märgates tee pealt eemale, mustikate ja kanarbiku vahele kakerdada. Puud küll ei varjanud mind päriselt vookleva tee eest, aga samas ei pööranud ükski rattur ka mulle kordagi tähelepanu. Mingi aja pärast jõudis tee üksiku maja juurde. Suhteliselt uhke ja korralik kahekordne rõduga maja keset lagedat metsa. Välisuks oli lahti, aga suurtest akendest ei paistnud mingisugust liikumist. Oleksin pidanud olema ettevaatlikum, kuid mu tähelepanu köitis järsku liivakuhi teisel pool teed. Kummardusin selle kohale - liiva sisse oli vajutatud hulk päikeseprille, jäin nende kummalisi värve ja kujusid üksisilmi vaatama. Äkki kuulsin selja taga häält. Pöördusin järsult ning kangestusin, aga kuhugi polnud enam joosta. Ümmargune vuntsidega onu õhkas ja lõi käsi kokku: "Lõpuks ometi te jõudsite! Tere tulemast meie tagasihoidlikku hotelli!" Onu jõudis minuni ning võttes mul käe alt kinni, juhtis tagasi maja juurde. Ise muudkui vadistades, kuidas tal on au ja nad juba ootasid ja neil on tuba kinni pandud ja puha. Ta rääkis ilmselt kellestki teisest, aga midagi ei olnud teha - ma ei saanud ju öelda, et vabandust, ma lihtsalt jalutasin siin. Lasin end talutada uksest sisse ja treppist üles. Koridorides tuli meile vastu ka teisi inimesi - sussides spa-rahvast, enamikul liigsest lõõgastumisest äraväsitatud nägu peas. Lasin end talutada, ise samal ajal pingsalt mõeldes. Täpsemalt, oma kiiret ja varjatud lahkumist kavandades. Mõne vastutulija pilgust leidsin sarnaseid motiive - osa oma mõtetes nii pingsalt mujal, teiste ilme kandis juba ühest küljest väsimuse ja lootusetuse pitserit, mille salaja võimu ja ühiskonda trotsiv lindpriielu lööb. Lasin end talutada, rahulikult, teadsin juba, mida edasi teha. Sest minus põles veel lootus ning ainuke pitser oli vabadus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar