Nipitirin

Kõigepealt saab Siin mängida mängu "Leia pildilt Ulrika".

Täna nägin unes: et olin teatris. Minu kõrval istus LauraK ja terve aja pomises omaette (kommenteeris etendust ja esitajaid). Pidin juba küünarnuki käiku laskma, kui mõtlesin muiates, et rikun tal veel niiviisi teatrielamuse ära - ah, las podiseb! Etendus ise oli pigemini hoopis performance või häppening. Seal oli üks tundeline flegmaatikust kunstnik, kes omast arust ajas väga tõsist ja olulist asja. Tal oli suur tuulepuhumismasin ja mingil viisil olin mina talle vabatahtlikuks sattunud. Hoidsin tuules suurt supitirinat, mille pidin märguande peale lahti laskma. Tema keelitas inimesi oma teetasse sinna peale panema kinnitades, et midagi halba ei juhtu. Arusaadavatel põhjustel kõik keeldusid. Ja mina särasin teadmises, et kui ma tirina lahti lasen siis see lendab kolinaga põrandale ja too kehkenpüks teeb end lolliks. Aga niipea kui ma lahti lasin püüdis mees ta ämbrisse. Noojah... Osa publikumist hakkas nüüd elavalt arutama ja üks mees asetas aukartusega oma plastist teetassi supitirinasse. Ja mina mõtlesin, et see ei ole võimalik (et inimesed on sellised)...

¤¤

Nüüd on pisike kokkuvõte koolist: Mul on hea kaheksa loengut nädalas (kolme eri sorti) ja ametlikult peaks iseseisvat tööd veel iga loengu kohta tegema oma 15 tundi (nad ise ka ei usu seda õnneks). Iga loenguke kestab tunnikese - maha arvestada muidugi see aeg, mis kulub liiklemiseks... Alustatakse kõige varem üheksast. Aeg-ajalt tuleb ülesandekesi ja harjutusi teha, mõni paari tuhande sõnaga essee ja lõppeks eksam.

¤¤

Ostsin täna 700-kroonise raamatu. Minu arvates on seda täiesti lubamatult palju. Ja selleks, et südametunnistuse piinu vaigistada, ostsin pealekauba veel ühe mullitaja.
Kompenseerin kallist odavaga. (Asi toimib)


Ja kui leidub veel mõni selline, kes ei taibanud, siis too (vt. algust) oli loomulikult nipiga mäng ;)