Täna nägin unes: et mu ema-isa ostsid mulle korteri. Sellise suure, kusagil (Lasnamäe?) urkas. Natuke kasimata ja nõukaaegne, aga potensiaali täis! Nad mõtlesid, et teevad mulle sellise üllatuse, aga mina hoopis mõtlesin, et miks nad seda küll praegu pidid tegema ja üritasin kaevata, et ma ei saa nüüd ju veel kolm aastat siia kolida... Kuidas sa ütled, et mine tea, kas see oli nüüd ikka hää mõte, kui nad sedasi säravad? Nüid pole enam midagi teha, aga õnneks on korterit niikuinii tarvis :)
Siis viis isa mind autoga kuhugi. Ja terve tee üritas aru saada, kummal pool teed ta ikke sõitma peab (mulle tundub, et see ei selgunudki).
Hiljem olin kooriga lava peal. Rahvas seisis ja aplodeeris tormiliselt, prožektorid särasid, kõik naersid ja kallistasid. Mina olin samuti rõõmus sääl segasummas.
¤¤¤
Ja siis tegin ma silmad lahti ja mõtlesin: huvitav, et see äratuskell üldse ei helise... Ning võtsin telefoni, et leida, kuidas poolteist minu kahest loengust juba läbi oli.
Õhtal, olles hilinenud (ja seeläbi maha maganud) ka kooriproovi, kuulsin hoopiski ühe poisi käest, et eelmine aasta olla siin koolis olnud tervelt (haigena olid nad loodetavasti kodus teki all) kolm eestlast :)
¤¤¤
¤¤
¤
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar