Mu sõber - juust

Näe, jälle ülemeremaal. Esimene eksam sai tehtud üsna valutult. Ainult esmaspäeval jõudsingi ikkagi õppida. Aga vist piisas? Võiks küll ju. Muidu on kõik ikka sama moodi kui enne oli. Telefon ei tööta. Veel. Mina igatahes veel loodan täitsa, aga tema ei taha mu internetti süüa. Nüüd on palju vaba aega. Ma arvan, et jooks näiteks seitset samuraid ja haukaks suuri vene komme kõrvale ja vaataks mõne toreda filmi... Väärt plaan paistab olema ;)

...
"Öelge, Hastings, mis mul siin vaasikeses õigupoolest on?"
"No, paberist süüterullid loomulikult," vastas Hastings ülimalt irooniliselt.
"Ei, mon ami, hoopis juust."
"Juust?"
"Täpipealt, mu sõber - juust."
"Kuulge, Poirot," küsis Hastings pilklikult, "olete te ikka tervise juures?"
...
(Agatha Christie "Must Kohv")


Nägin vahepeal unes igasuguseid, keda muidu ei näe isegi ilmsi eriti.
Astusin mööda Nunne tänavat, oli pime, aga vihmamärjad munakivid peegeldasid linnatulesid. Olin just lõpetanud telefonikõne - pidin kas LauraB-le või Liisile külla minema ja mul kästi kooki teha. Kust ma selle koogi nüüd järsku võtan??
Möödunud nukuteatrist kohtusin Madle ja Birgitiga. Mul tuli meelde, et olin saanud mingid kaardid, kus oli tema lapse isa pildid peal. Pakkusin, et äkki ta tahaks neid endale. Birgit jäi vaikseks ja võttis päris pisarsilmi kaardid vastu. Vaatas neid ja tänas südamest. Naljakas, ma ei arvanud, et see talle nii tähtis on...
Jalutasin ja jutustasin (tollesama) Lauraga mööda pimedat maanteed. Ta ütles säravalt naeratades, et küll mul nüüd ikka veab, et ma saan temaga taksot jagada! Sellepärast, muidugi, et me elame täiesti teine teises linna otsas ja ma pean terve tee kõigepealt tema kodu juurde sõitma ja alles siis saan ise koju. Juhhuu. Ikkagi oli lõbus ;)
Hüppasin ühes pisikeses toas üles-alla. Kadi vaatas ukse vahelt sisse. "Ma üritan ära unustada, et mulle teravad asjad ei meeldi," üritasin end vabandada. Üks tütarlaps suure süstla moodi juraka masinaga tuli kaa. Vaatasin seda, "Ma natuke aega hüppan veel" ja nad läksid ära. Tulin ka varsti toast välja ja istusin laua äärde. Võtsin laualt paberi musta joonistusega ja passisin käe peale. "Tead, et see ei tule enam kunagi maha," ütles Kadi surmtõsiselt. "...nojahh." Selge see, ära üllata. Nagu tema tätoveeringud oleksid hirmus lühiajalised. Vaatasin veel pilti. Kas ma millestki väiksemast ei oleks võinud alustada?? Midagi pisikest täitsa sobiks ja meeldiks praegu. Läksin laua taha, kus istusid juba Kadi ja Liis ja poiss, kes organiseeris asja. Too poiss kritiseeris igati toda pilti. Mina aga olin vait ega kuulanudki õieti. Nüüd oli leping juba kirjutatud ja taganemist polnud. "Näete, need täpid siin kaela juures!?!" õiendas poiss. Pöörasin tähelepanu vaidlusele, vaatasin ja tõstsin käe kaela juurde - see on kindlasti valus. "See käibki nii," väitis Liis vastu ja vaatas minu poole kergelt kaastundliku ei-ole-midagi pilguga. Aga mina mõtlesin, et see pole üldsegi õige asi ja ärkasin hoopis üles.