Toad olid hämarad...

*kevad

Täna nägin unes: #1 Oli õhtu hilja ja ma olin kodus. Meil olid külalised käinud ja laud oli veel kohvitasse ja koogipuru täis, toad olid hämarad. Nüüd oli privaat-afterparty, mis tähendas, et telekas käis ja keegi veel koristada ei viitsinud. Mina läksin hoopis vannituppa, vaatasin peeglisse ja otsustasin juukseid lõigata. Kohe päris lühikesed said ja heledad. (Inspireerituna äkki ühest lühikese-peaga filmist, mida ma eile uurisin?) Aga uhke, mulle küll meeldis ja sobis ja istus :D Läksin nüid teistele kaa näitama, ülejäänud pats peos. (Suhtuti üsna leebelt, kui nüüd mõtlema hakata, et mis nad tegelikult teeks..) Kadi oli veel külas ja tema töö juurest (võite tähele panna, kuidas ma seda kunagi ei nimeta teisiti, kui Kadi töökohaks) too lühikese peaga ülemeelik tüdruk. Kadi rõõmustas, haaras patsi ja hakkas seda sassi ajama ja loopima - päästsin pool patsi veel kuidagi ja keerasin ilusasti voodi peale rulli. Tüdruk arvas, et see on vist päris popp soeng praegu ning ma pidin kõveralt tunnistama, et paistab nii. Vahepeal olin avastanud, et üks salk jäi lõikamata. Läksin suure esiku peegli poole. Pean vist emal laskma tagant korralikumalt lõigata. Järsku tekkis hetkeks päris paanika - appi, mida ma tegin! ja kõhtu hirm (selline, mis tuleb, kui sõidad halvasti ja lubadeta ja politsei on kõrval). Aga ma lämmatasin ta juba eos ja jäin nüüd ennast peeglist vaatama. Peab, jah, veel sättima. Ema käis köögi vahet ja kaebas, et keegi teda ei aita. (Mu juuksed olid nüüd peaaegu õlgadeni ja õlekarva) Kammisin seitlit edasi tagasi (mujalt olid juuksed päris vesiblondid ja ma mõtlesin, et see ei ole ju võimalik) ning ütlesin emale ja endale: "Homme on halb päev." Sest, et ma pidin hommikul Inglismaale tagasi sõitma. Ma polnud isegi pakkinud veel.
#2 Seisime isaga laua ääres ja täitsime mingeid paberikesi ja ankeete enda, sugulaste ja sõprade kohta. Selleks, et terroristid meile midagi ei teeks. Ümberringi liikusid ja jõlkusid aga igasugu araablased. Isa hoidis kätt piltide ja aadresside peal, et nad ei näeks. Siis läks ta korraks ära. Katsusin edasi täita ja samal ajal peita, aga keeruline oli. Araablased liikusid järsku hoopis lähemale ja hakkasid käsi laua poole toppima. Mina katsusin pabereid enda poole krahmata ja karjusin paanikas, et minge ära ja hoidke eemale! Aga nad muudkui tulid. Üks pistis mingi paberikese mulle kätte ja teine poetas oma ümbrikukest paberikuhja vahele. Jäin ehmatanult ja segaduses seisma. Isa jõudis tagasi ja küsis neilt rahulikult, et kellele see ja see kiri on. Ma seisin tühjalt kõrval, sassis paberid süles ja sain aru, et nad ei tahtnudki paha, vaid lihtsalt oma armsatele sõnumeid saata. (Ega's kõik terroristid pole.. ja kui ongi, siis asi polnud üldse selles.)

Säh, laulu kah ;)